Seekordne Unipiha algkooli ja sõprusmaade koolide kokkusaamine Erasmus projekti raames toimus 1.-6. märtsini Portugali linnas Guimarães. Esimest korda meie kooli ajaloos said sellest osa võtta ka lapsed: 4.-3.klassis õppivad Mirko ja Tõnis. Koos lastega sõitsid õpetajad Lilia Kiuru ja Eha Jakobson.
Kokkusaamise eesmärgiks oli anda projektis osalevate koolide õpilastele võimalus tuttavaks saada üksteisega. Tutvuda ühistes multimeedia-, tantsu- ja savitöötubades. Näha oma silmaga Portugali ja sealset koolielu.
Didaxise gümnaasium oma 1140 õpilasega on suur kaasaegse arhitektuuriga linnakool. Selle ümbruses on olemas nii korvpalliplats kui ka jalgpallistaadion. Rohkesti on muruplatse, on purskkaev, voolavat vett, kasvavad palmid ja bambused.
Foto: Eha Jakobson.
Koolihoone on liigendatud vanuseastmete järgi arvukate treppidega ja varjualustega paljudeks erinevateks õues olevateks ruumideks. Meil sellist võimalust aastaringseks õuesolemiseks igaks vahetunniks kahjuks pole. Kliima pole see.
Ma ei väsi selle üle ikka imestamast
„Ja võtad kätte ning lähedki homme Portugali. Mu kümneaastased poisid lendavad homme varase lennukiga Frankfurti, sealt edasi Portosse.
Ei mingeid viisasid, välispasse, soovitusi, ankeetide täitmist nende saamiseks. Elanud kahes erinevas ühiskonnas, on minuealistel selline võrdluspilt kogu aeg omast käest võtta,“ ütleb õpetaja Eha mulle kodus oma kohvrit õhtul reisiks pakkides.
Palmid ja ookean
Kaks kuud enne Tõnise ja Mirko Portugalisse lendu toon ma klassituppa suure vahetunni ajal ühel jaanuaripäeval Euroopa kaardi.
„Kas te oskate mulle kaardi peal näidata, kus asub Portugal? Vaatame koos, mis ookeani kaldal see riik asub?“ ütlen poistele.
Laotame kaardi klassi põrandale. Tõnis ja Mirko leiavad Portugali kiiresti üles.
Mis ookeani kaldal Portugal asub? Poisid vaatavad mulle natuke aega abitult otsa. Siis leiab Mirko kaardilt Atlandi ookeni ja näitab uhkelt näpuga.
„Aastasadu tagasi läksid meresõitjad purjekatega üle selle ookeani. Te saate ilmselt näha ka seda kaljunukki Roca neemel, kus Euroopa lõpeb ja ees on hiiglaslik Atlandi ookean.
Kui ma Portugalis möödunud suvel käisin ja Euroopa mandri selles kohas seisin, kus maa enam edasi ookeani poole ei lähe – ees vaid hiiglaslik veteväli… – tuli mulle hirm peale. Selja taga tükike maad, ees hiigelveteväli. Hakkasin hoomama nende meeste julgust, kes seda avarust purjelaevadel ületama hakkasid. See on hämmastusväärne.
Need meresõitjad pidid küll olema väga hulljulged mehed,“ lisan kaardil ookeani avarust joonlauaga mõõtes. Pisikese arvutamise tulemusena saame, et seda vett on Ameerikasse jõudmiseks ligi 5000 km.
Te näete seal mitte enam Soome lahte nagu Tallinnast Helsingisse sõites, vaid hiigelvetevälja. Mille üks kallas asub Euroopas ja teine Ameerikas. Portugali meresõitjad ületasid selle juba 16 sajandil.
Mirko avastab kaardilt, et Portugali sümboliks on kukk. „Seal on palju kukkesid,“ lisab ta kähku juurde. Annan neile koduseks ülesandeks uurida Interneti abil välja, miks on kukk Portugali sümboliks.
„Järgmine kord kui kokku saame, jutustate teistele. Peale kuke veel ka seda, mida huvitavat Internetist Portugali kohat leidsite.“
Kas Portugal ongi nii väike, imestavad poisid uuesti kaarti vaadates. Mirko: „Seal võib olla päris kitsas. Jah. Mägine maa ning selliseid väikseid külasid, nagu meil seal kindlasti pole.“
„Kas ta kuulub Euroopa Liitu?“ pärib minult Tõnis. „Jah!“, vastan Tõnisele. „Eestist on ta siiski kaks korda suurem ja ka euro on seal kasutusel. Märtsis, kui te lähete, on ilm seal juba soe. Saate näha ookeani ja palme tuules.“
Tõnis hüüatab selle peale rõõmsalt:“Palme tuules! Lahe!“ ning seletab Mirkole, kes ei saa aru, mis puud palmid on.
„Kuidas me nendega räägime? Kas nad inglise keelt oskavad?“,pärib Mirko edasi. „ See pere, kuhu teie lähete, oskab. Seal saate inglise keelega hakkama.“
„ Aga kas ma siis tänaval ja koolis ei saagi kellegi käest midagi küsida?“ „ Saad küll, kui inglise keelt oskad. Eelistage nooremaid inimesi. Nemad on seda juba koolis õppinud, nagu teiegi. Vanemad võivad hätta jääda. Aga sama on Eestiski.
Kindlasti tuleks portugali keeles mõned sõnad ära õppida .“ „Me ei oska portugali keelt,“ vastavad poisid ühest suust.
„Mis sõnu võiks portugali keeles teada? “ Peale „tere“ ei tule Tõnisele kohe korraga midagi muud meelde.“Aga võlusõnad?“ ei jäta ma jonni.
Nüüd lisab Tõnis: „tänan, palun, head aega, minu nimi on Tõnis. “
Kuulan poisse a mõtlen: “ Emotsionaalne side ootuse näol on Portugaliga juba loodud. Nüüd jääb üle vaid lennata.“
Veebruarikuu ühel sombusel päeval küsin Tõniselt, kuidas tal läheb portugali keele õppimine.
„Näe!” Ta võtab paberilehe ja kirjutab. Ola`! `Meu nome `Tonyis. Eu venho de Est`onia. Ola!(Tere!) Obrigado(tänan)!. Hääldab kirjutatut siis väga püüdlikult. „Isa aitas,“ sõnab Tõnis rõõmsalt.
Õpetaja Eha, kes samuti klassis on, küsib äkitselt: „Kas Sul Mirko on alles kivi, mida katsudes tuleb sulle meelde, mida lubasid. Olla koolis hoolas, teistega sõbralik, õppida hästi inglise keelt.“
„On! Oi! Milline see kivi oli?“
Tagasi reisilt
Kui Tõnis ja Mirko pärast Portugali reisi Euroopat avastamast tulnutena kooli jõudsid, olid nende näod rõõmsad ning avalad. Esimene lõunamaa reis, lendamine lennukiga, palmid tuules, ääretu Atlandi ookean on jäänud selja taha.
Küsin enne tundide algust Tõniselt, mis talle kohe seoses Portugaliga meenub. Ta vastab ilma mõtlemata: „Ookean, palmid, soe ilm, kukk ja oliivipuud.“
Klassi ees seistes küsib Tõnis teistelt. „Miks on portugallastele nii tähtis kukk? Pakun variante: see on nende lemmikroog, lemmikkodulind või sümbol.“
4.kl. lapsed pakuvad õigeks vastuseks sümbolit. Nüüd seletab Tõnis 1.-3.kl lastele, mida kukk portugallastele tähendab ja tutvustab seejärel Euroopa kaardi abil kõiki projektis osalevat kaheksat riiki.
Viimaks jõuab ta Portugali juurde. Arvuti abil on samal ajal suurel ekraanil näha pilte Portugalist. Tõnis vaatab neid ja lausub mõtlikult: „Väga mägine maa.“ Mägedega kokku saamise kogemus, mis teistel puudub, on tal nüüdsest olemas.
„Meie poisid olid väga popid. Nende blondid pead ning heledad silmad olid pidevalt omaealiste nii poiste kui tüdrukute risttule all. Kõik tahtsid nendega sõbraks saada. Lõunamaa kombel tahtis igaüks neid musitada ja kallistada. Vahetunnis kogunes kohe nende ümber omaealiste poiste-tüdrukute ring, kes nendega rääkida tahtsid, neile sügavalt silma vaatasid.
Sõprus ei vaja tärkamiseks erilisi ettevalmistusi, kui hing selleks on mõlemapoolselt valmis. See jätkub nüüd e-maili ja fotode vahetamise teel. Loodame, et ka külla tulekuga kunagi Eestisse.“
Kuulan õpetaja Eha ning mõtlen:“ Tuleneb see sellest, et Mirko ja Tõnis tulevad maalt, kus „elab“ jõuluvana, on lumi ning jää. Saab talvel suusatada. See on täiesti teistsugune kui see, mis ümbritseb igapäevaselt neid portugali poisse ja tüdrukuid. Nagu muinasjutust. Ja nüüd on nad korraga siin..“
Muidugi taheti teada, kust nad tulevad. Kui vanad nad on, mis on nende nimed. Millise Portugali jalgpalliklubi fännid nad on? Sellele vastamisega jäid meie poisid muidugi hätta,“ naerab õpetaja Eha.
„Aga paljude laste selfidele jäime sellegipoolest,“ teatab Tõnis uhkusega hääles.
Lisaks multimeedia töötoale, kus õppisime foto töötlemist, olime ka savitöökojas kohaliku keraamiku juures.
Ringreisil Porto ümbruses saime näha, kuidas kasvavad viinamarjad mägede astangutel. Rosinaid ja viinamarju on küll söödud, kuid näha, kuidas viinamarjad(õigemini veinimarjad) tegelikult kasvavad. See avaldas muljet.
Ka Unipiha lastele, kes seda klassitoas suurelt ekraanilt vaatavad. Istandused olid praegu raagus, pungad küll juba paisunud. Nii mõnigi hüüatas valjuhäälselt klassis: „Tahaks neid kohe süüa!“
Kuningalossidest on loetud nii muinasjuttudes, kui nähtud neid filmides. Nüüd õnnestus poistel näha kuningas Alfonso I lossi oma silmaga.
Tõnis näitab ükshaaval ekraanil, kus on sõjakirved, vanaaegsed mõõgad ning hellebardid lossi seinal asuvas vitriinis..
Näitasime kõigile ka kaasa võetud videot Unipiha koolist. Meie loodust, erinevaid aastaegu, meie metsades elavat ilvest, karu, hunti, põtra. Nende nägemine ajas küll portugali lapsed õhevile. Lahkumispäeva õhtul laulsime pidulikul koosviibimisel rahvalaulu „Oh, sa vana valge jänes“.
See võeti vastu suure aplausiga.
Popkultuurist ning eurovisiooni- laadsest tapeetmuusikast täidetud maailmas on regilaul ilmutus aastasadade tagusest elust ning ajast. Ehtne rahvalaul pani kuulajate südamed kiiremini põksuma.
Vaatan videot ja fotosid poiste olemisest ning tegemistest koolis ning peres ja adun: „Hea, kui euroopa avastamisega kaasneb tekkinud sõprustunne. Lapsepõlv on niimoodi hoopis heledam ja rikkam.“
Mida poisid sellelt reisilt õppisid?
Õpetaja Eha:
Iga uus maa algab inimese jaoks kokku saamisest selle maa maastiku, linnade, taeva, puude, põõsaste, lillede, lindudega.
Selle maa inimeste keele ja meele, näoilmete , läbi uute lõhnade ja värvide , maitsete avastamisega. See tuleb inimesesse alateadvuslikult läbi meelte ning talletub neis. Usun, et Mirkole ja Tõnisele avanes just niimoodi Portugal. Igahommikuse ema-isa, kelle peres nad olid , „Ola!(Tere!)“ ja põsemuside ning kallistuste,“ Obrigado!(Tänan!)“ kasutamise kaudu.
Nad said väga hästi hakkama kõikides situatsioonides, nii lennujaamas kui laeval jõel sõites..
Ka teiste maade õpetajatele avaldas muljet, et meie poisid olid väga iseseisvad, julged ning populaarsed portugali laste hulgas.
Tõnisel tuli wc-häda laeval peale.Ütlesin:“ Mine trepist alla ja küsi.“
Natukese aja pärast tuli Tõnis rõõmsalt tagasi: „Sain küsimisega inglise keeles hakkama..“
Vaatamata sellele, et Ruben, perepoeg, kellega poisid ühes toas elasid, ei osanud inglise keelt sujuvalt nagu nemadki. Mängiti juba esimesel päeval koos jalkat, piljardit. Sõprustunne seob.Selles eas eriti. Soe tunne jääb sellest eluks ajaks.
Oma kooli videoesitlusel näitasin Didaxise gümnaasiumi saalis ka meie laulupidu. Paljud küsisid, et kas selle klipi tegemiseks aeti nii palju rahvast kokku. Alles siis, kui nad nägid laulukaare all ligi 30 000 lauljat, Narva suurusega linnatäit rahvast, rõkatamas ühest suust.
Inimestel jooksmas „Mesipuu“ laulmise ajal silmist pisarad, said nad aru, et tegemist on millegi väga olulisega selle rahva jaoks.
Tõnise ema Lichettey:
Ta on pärast Portugali kuidagi muutunud täisksvanumaks. Kogemine erinevates situtsioonides, sellega hakkama saamine, teeb tugevaks.
Turvalisus
Mirko ja Tõnis elasid ühes kohalikus peres. Ka Leedu õpetajad julgesid lapsi anda peredesse. Ülejäänud riikide lapsed ööbisid hotellides. Turvalisus on muutunud nii vanematele kui õpetajatele probleemiks number üks. Inglise õpetajatega ei tulnud seepärast Portugali kaasa mitte ühtegi last.
„Ka minu süda valutas, kuid vastuvõtja lubas, et poisid saavad väga headesse kätesse.
Tahangi, et neil tekiksid isiklikud kontaktid mõne Portugali poisiga. Et nad saaksid endale sõbra, kellega vahetada elektronkirju, fotosid, minna edaspidi ehk ka üksteisele külla.
Euroopa muutuks niimooodi reaalseks.“
Mida tähendab sinu jaoks euroopa mõõde
See on olnud minu elus juba rohkem kui 25 aastat. Algas see 1990. a, kui esmakordselt Soomet külastasid. See on hämmastav, kui suletud ja kartlik oli toona meie ühiskond.
See mõõde on mulle lähendanud Euroopat, aidanud aru saada nii tema inimestest kui kultuurist.
Jõuda teiste riikide koolimaailma tegelikkuseni. Erinevate maade õpetajatel on üsna ühesugused mured: ülepaisutatud õppekavad, laste üha vähenev huvi õppimise vastu.
Nii on mul olnud võimalik tutvuda aastate jooksul plajude erinevate maade koolide ja nende pedagoogiliste seisukohtadega.
Tänapäeva inimene on nii harjunud liikumisvabadusega, et ei teagi.. Kõigest 25 aastat tagasi polnud ENSV-st võimalik võtta lennupilet ning lennata kasvõi Londonisse, Madeirasse.
Sul pidi olema selleks välispass, sobiv ankeet, lähisugulased võimukoridorides või teened.. Pidid olema ettevõtte sotsialistliku võistluse võitja,ordenikandja. Ja ka siis tuli minna grupiga, üksinda reisimine ei tulnud kõne allagi.
Tänapäeval on see nii loomuilk, et mitte kedagi ei hämmasta enam sellega, et puhkasid Tais või lõunatasid Pariisis.
Mul oli enne Bulgaaria rahvavabariiki sõitmist töö ja puhkelaagri „vedamise“ eest sovhoosi ajal instruktaaž, kus grupile õpetati noa ja kahvliga söömist.
Lembit Jakobson