Kui ma viredal, 20.mahlakuu päeval koolimajja jõuan, on Unipiha laste kohtumine Tartus eesti ajalugu õppiva soome üliõpilase Wiivi Jouttijärviga juba alanud. Wiivi on Kambja sõprusvalla Toivakka (nüüdseks juba pensionil) kirikuõpetaja tütar.
Ollakse tutvutud üksteisega, loetud Wiivi abiga soome keeles täna koolis olevate laste arv .“Ykski, kaksi, kolme, nelja, viisi, kuusi..neljätoista.”
„ See oli hea leid kohtumise hakatuseks,“ leiavad õpetajad ja Wiivi pärast vahetunnis ühiselt. “Häälestumine „soome lainele“ oli lihtne ja loomulik.“
Kui klassituppa sisse astun, käib parajasti Soomet tutvustava slaidiprogrammi esitlus.Suurel ekraanil on näha Helsingi panoraam,linna keskel kõrguv Toomkirik. „Kas keegi teab, mis linnaga on tegemist? “ küsib Wiivi selges eesti keeles. Vaikus. Ükski käsi ei tõuse.Tõnis ja Helen (2.kl.) on küll Helsingis käinud, kuid ekraanil suur kupliga kirikutorn linna keskel ei tule neile meelde. „See on Helsinki Toomkirik,“aitab Wiivi lapsed hädast välja.
Nii „rännatakse“ ühe slaidi juurest teise juurde saades teada, et Soomes on palju rohkem järvi ja metsa kui Eestis, suured graniidist kaljud, kuni jõutakse Lapimaani. „Kes elavad Lapimaal?“ küsib meie soome giid kavalasti muheledes. „Jõuluvana! “ vastavad Unipiha lapsed rõõmsasti ühest suust.
„Jaa! Aga peale jõuluvana elavad ka seal saamid ja laplased,“ täpsustab ta. Põhjapõdra tunnevad slaidil kõik lapsed ära, lisades juurde. „Nad on jõuluvana kelgu ees!“
Viimenen pari
Vahetundi minnes küsib Tõnis, kes Wiivile bussipeatusse vastu läks, tuttavlikult:“Kas Sa tuled õue ka?“ Vaatan seda pealt ja mõtlen, kui lihtsalt käib lastel võõra inimesega sõbraks saamine. Piisab vaid õue mängima kutsumisest.
Spordiplatsil saab hoo sisse soome laste mäng, mis meil on tuntud kui „Tagumine paar välja!“ Wiivi õpetab seda Unpiha lastele ütlema soome keeles. „Viimenen pari uunista ulos!“ (Viimane paar ahjust välja!) Mirko (3.kl) ja Jan (4.kl.) ei saa algul aru, mida tegema peavad. Kui teised neile ette ütlevad, pistavad nad jooksu. Püüdjaks on Heliis.
Nii jätkub see, kuni kõik Unipiha lapsed on saanud mängus osaleda.
Klassituppa jõudes tutvustab Wiivi tähtsamaid sõnu, mida iga inimene, kes Soome tulla tahab, teada võiks. Ta kirjutab need tahvlile ja küsib lastelt, mida need tähendada võiksid.
Päivää! Hei! Kiitos! Mina olen virolainen. Mina olen kotosin Pangodista! Kuinka vanha sinä olet? Tõnis ja Helen tunnevad mõned sõnad ära. Enamus neist on aga siiski võõrad.
Edasi leitakse koos vastused sõnadele, mis olid meil ühised juba mitu tuhat aastat tagasi. Mets= metsä, sieni= seen, sade= sademed. Raamatu ja kirja tähendusega aga jäädakse jänni. Sõnad on küll tuttavad, kuid tähendus siiski erinev.
“Raamattu” tähendab soome keeles piiblit, ” kirja” raamatut. Wiivi hoiatabki, et soome keeles on palju selliseid sõnu: kaali tähendab hoopis kapsast, soppa suppi, huone tuba.
Edasi järgneb küsimuste rahe, millele tuleb Wiivil vastata. Alates tema vanusest ning lõpetades lemmikvärvi ja -supi kohta. „Kohukesed on need, mis mulle hirmasti Eestis maitsevad, “ vastab ta viimaseks.
Kui koolipäev viimaks lõpeb ning lapsed vahetundi tormavad..Kuulen, kuidas nad riidehoius valjusti läbisegi kordavad: „Kiitos! Kiitos!“ Esimene kohtumine Soomega on toimunud.
Mis on Wiivi arvates Eesti koolis erinevat?
See, et eesti lapsed maast-madalast isa süles istudes autot õpivad juhtima, ei tule Soomes kõne allagi. Sõitma õpivad nad alles autokoolis käies, mitte isa süles lapsena rooli keerates.
Usuõpetus on soome koolides kohustuslik õppeaine. Need lapsed, kelle vanemad ei soovi oma lastele seda, õpivad inimeseõpetust (eetikat). Selles tunnis räägitakse kõigest usuga seonduvast, inimeseks olemisest, teiste austamisest ja eluväärtustest.
Mulle tuli täieliku üllatusena see, et Eestis on ainult Suur Reede vaba päev. Soomes on teisiti: ka Esimene Ülestõusmispüha on riiklik püha ja tööst vaba päev.
1.september ja kooli viimane päev on teil väga pidulik. On palju lilli ja koos süüakse emade-isadega ühise laua taga kooke ja torti.
Möödunud aastal külastas Unipiha kooli Tartu Ülikoolis õpetajaks õppiv vahetusüliõpilane Mirjam Arnold Šveitsist.
Programmist
Programm „Europe makes school in Estonia“ toob erinevatest Euroopa riikidest pärit Eestis õppivad vahetustudengid Eesti koolidesse oma kodumaad tutvustama.
Programm kasutab ühelt poolt heas mõttes ära välistudengite potentsiaali Eesti koolilaste erinevate kultuuride alase teadlikkuse tõstmiseks ja silmaringi laiendamiseks, teiselt poolt aga annab osalevatele välistudengitele võimaluse kogeda õpetajate ja õpilastega suheldes Eesti elu selliseid kihistusi, millega nad ülikooli, ühiselamu, kultuuriasutuste ja tudengiürituste vahet kulgedes kokku ei puutu.
Programmi idee pärineb Saksamaalt, kus taoline programm juba aastaid edukalt toimib. Eestis viib programmi läbi SA Domus Dorpatensise juures tegutsev noortegrupp EMS Estonia. Programmi toetavad SA Archimedes ja Hasartmängumaksu nõukogu.
Lembit Jakobson