November on see kuu, kus elu on ammu kolinud õuest tuppa. Hämara ja halli taeva all napib päikesevalgust, valgustamiseks tuleb appi võtta nii elektri- kui muu valgus. Ning ega jõuludki enam mägede taga ole. Sestap otsustaski Unipiha koolipere tähistada isadepäeva seekord Võhma küünlavabrikus. Saamaks aimu, kuidas tekib küünlavalgus nii laual toas kui jõulukuusel.
Paari tunni pärast jõuab kooli juurest alguse saanud pikk autoderivi vabriku juurde. „Mina olen Peeter,“ tutvustab ennast uksel sinises töökitlis mees. Alles siis, kui ta rääkima hakkas, saime aru, et tegu pole eestlasega.
Šveitsist Eestisse
„Siin te tunnete kõikjal parafiini ja lõhnaainete, mis tema sisse segatakse, aroomi lõhna“, lisab ta naeratusega, mis köidab meid.Edasi saame täeliku ülevaate vabriku ajaloost. Sellest, kuidas tema koos naisega ülirikkast Šveitsist Eestisse elama sattus ning siia aastaid tagasi oma kodu lõi.
See, kuidas ta humoorikalt ning sind justkui sõpra vastu võttes seda teeb, hämmastab. „Ometi teeb ta seda juba kümneid kordi,“ mõtlen endamisi. „Kõik sai alguse ühest plakatist, mis kaunistas lapsepõlves mu toa seina. Teiste Euroopa riikide 1939.a. sõjalennukite hulgas oli lennuk, millele oli kirjutatud Estonia. Küsisin isalt, kus see riik asub. „Teda pole enam,“ vastas isa. Mõtlesin tükk aega, kuidas saab nii olla, et riik on.. Aga siis ühel päeval teda järsku enam pole. Nagu Atlantis, mis vajus mere põhja.
Kui ma suureks kasvasin, oli see merepõhja vajunud Estonia uuesti iseseisvaks saanud ning ma sõitsin sinna.“
Peter Wüthrichile meeldis Eesti väga: siin oli palju ruumi ja mõnus õhk. Elanikke kaheksa korda vähem kui Šveitsis. Algul jaotas ta koos sõpradega Viljandi kandis humanitaarabi, samuti müüs Eestis toodetud juustu oma kodumaal.Kord viis ta mitu kera tarvastu juustu kaunile restoranipidajale, kellest sai aasta hiljem tema abikaasa. 1999.aastal asusid Peter ja Elke Wüthrich Võhma elama.
2000. aasta augustis alustas Schulthess Kerzen Gmb H Eesti filiaal Võhmas küünalde valmistamist. „ Praegu anname aastaringselt tööd 17 inimesele. Tavalised küünlavabrikud töötavad kõigest 3-4 kuud aastas. Me tegime nii, et inimesed saaksid palka siiski kogu aeg. Päevas teeme üle tuhande küünla.Toodame käsitööna ülikvaliteetsest Saksamaalt toodud parafiinist küünlaid alates teeküünlast kuni ühe meetri kõrgusteni välja. Oma pulma-, sünnipäeva ja muu tähtpäeva küünla võite samuti julgelt meilt tellida.“
Paaritunnise ekskursiooni käigus sai iga laps ja isa-ema valada endale ka ise küünla.Külastada vabriku teisel korrusel asuvat kunstnike tuba, kus kaunistatakse küünlaid ning meisterdatakse käsitöökaarte.Sõita vabriku kaarhallis kartautodega ning uisutada parafiinist tehtud liuväljal.
Kui ma õhtul köögis oma küünla põlema süütasin ning see meeldivat mustsõstralõhna levitama hakkas, mõtlesin: „Kuidas on võimalik, et üks lapsepõlveplakat muudab täielikult su saatust? Aga ometi see Peter Wüthrichi puhul niimoodi on.“
Tagasi koolis
Järgmise päeva emakeele tunnis kirjutavad Unipiha lapsed oma vihikusse „ Me käisime isadepäeva seekord tähistamas Võhma küünlavabrikus. Küünlaid tehakse parafiinist, mida tuuakse Saksamaalt.
Parafiini saadakse naftast.“ Need on paljude jaoks uued sõnad, mille sisu nüüd nähtavaks on saanud.Kui jõulude ajal kuusk tuppa tuuakse ning talle küünlad külge pannakse, teavad Unipiha lapsed, kuidas küünlavalgus nüüd tekib.
Suur aitäh kõikidele isadele-emadele, kes selle toreda reisi ette võtsid.
Lembit Jakobson