16. aprillil käisime kooliga Tartu Uues Teatris etendust „Siil udus“ vaatamas. Oleme teatrit ka varem külastanud, aga seekord toimus etendus väikeses hubases hämaras ruumis, mida ümbritsesid pikad laeni ulatuvad tumedad, kuid läbipaistvad kardinad. Saalis oli peale meie kooli veel ainult üks grupp lasteaialapsi ja ega rohkem poleks mahtunudki.
Me kõik saime end mõnusalt pehmetel patjadel istuma seada. Enne etenduse algust saime veel teada, et etenduse ajal võib esireast saada tagarida ning vastupidigi. Väga põnevalt ja samas lihtsalt olid tehtud lavale kivid ning suur langenud puutüvi-need olid kokkuõmmeldud erinevates kootud esemetest.
Meie õpilastele meeldisid väga ka kootud kangast tehtud nukud. Tõnis imestas: „Nii suure keelega koer!“ Martini lemmiknukk oli vahva karupoeg. Heleni arvates oli siil väga armas. Eliisele jättis kõige suurema mulje hoopis suur koer.
Etendus oli tehtud põnevalt, sest Siili teekond kodust karupoja juurde kulges ringselt ümber pealtvaatajate ja lõppes samas kohas, kust enne algas. See tõi etenduse tegevuse meile lähemale ning muutis toimuva hoopis reaalsemaks. Lisaks andsid etendusele särtsu juurde erinevad helid-vee mulksumine, uhhuutamisele lisatud kaja, teo krigisev hääl. Öisemaks ning põnevamaks muutsid etenduse ka prožektoritega tekitatud valgusvihud, varjud ja tähistaevas. Kui taevasse ilmusid tähed. Siis koos karu ja siiliga loeb ka meie Jan hoolega tähti kokku.
Saalist lahkudes arutame esimesi muljeid etendusest. Paljud kissitavad silmi, et taas ennast päevavalgusega harjutada. Tõnis on õnnelik, et see etendust oli palju värvilisem kui samateemaline multifilm. Jan leiab, et etendus oli veidi õudnegi. Ehk seetõttu, et ruum oli hämar ja ootamatult ilmusid etendusse erinevad loomad-öökull, , hobune, nahkhiir, tigu. Anabeli ja Edwardi jaoks oli naljakas see stseen, kus Karu endale saapaid jalga pani ning salli kaela ümber keris. Kõige rohkem ehmatust tekitas aga koht, kus nahkhiir ilmus taevasse.
Anre arvab pärast etendust, et meiegi võiksime seda mängida ja temale meeldis väga siil. Kirsika lemmikuks sai aga hoopis öökull, kes lisaks oma vahvalt välimusele ka naljakalt käitus. Annabelli võlus aga hobune, kes oli tema arvastes nii-nii ilus. Hobuse udus kujutamiseks ning teo tegemiseks kasutati veidi ka varjudemängu. Eliisele valmistas kõige rohkem rõõmu see, et koer oli nii armas ja lahke, et tõi Siilile kaotatud moosipurgikese tagasi.
Hiljem tekib arutelu, kes siili veest päästis? Oli see konn, kala või hoopis kummitus? Kõige rohkem hääli saab ikkagi konn. Jõuame järeldusele, et on tore kui sinu ümber on palju sõbralikke ning abivalmis kaaslasi. Hoolivus ja toetamine annavad ka raskematel hetkedel jõudu juurde.
Lastele etendust väga meeldis ning koolis kirjutasime etenduse kohta oma päevaraamatutesse ning joonistasime toredaid pildikesi oma lemmiktegelastest ning -sündmustest selles toredas loos.
Evelyn Eensoo
