Keel, mida rahvas räägib,
on ta emakeel.
See, mida sina räägid,
see on eesti keel.
(Viivi Luik „Emakeel“)
Selle aasta 3. veerandi viimane päev juhtus olema 14. märts – emakeelepäev ja Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev. Miks me peaksime vähemalt üks kord aastas rääkima sellest mehest, kes elas 200 aastat tagasi, suri väga noorelt ja kelle emakeel polnudki eesti keel? Arutasime seda lastega. Eesti keel oli K. J. Petersoni isa keel ja oma õpingutelinnast Tartust kõndis ta jala oma kodulinna Riiga. 1. klassi Tõnis sai vist kõige paremini „pihta“, kui ütles, et Kristjan Jaak oli see mees, kes luuletas eesti keeles ja näitas sellega, et eesti keel on ilus ja väärt, et seda rääkida ja selles keeles õppida. Ja tõsi ta on:
Kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?
Emakeelepäeva auks lugesid lapsed veel Viivi Luige luuletusi, laulsid ja mängisid pilli. Peale selle esitati omaloomingut.
Anabel (4.kl)
Eesti keel on minu emakeel
Seda meeles pean ma veel.
Seda armastan ma kogu elu,
Ei selle õppimisega
Näe ma valu.
Ei paremat ma sellest tea,
Seda ikka kalliks pean.
Peale selle mängiti emakeelega ühe tähe mängu. Mõned näited siin:
Jänes Juss jooksis jooma jõhvikamahla. Suur sinine sopane saabas solistas sillerdavas suplusbasseinis. Kiire karu, kaval kass, krooksuv konn, kamandav krants käisid koos Kopenhagenis. Öökull ööbis öösel ööbikuga. Heeringas haukus Horvaatias hullusti halli hiirega. Eestimeelne eesel Eedu eelistab eesti keelt. Ärimees ämblik Ärbi ägiseb ämblikuvõrgu äärel äiaga. Vesi voolas Viinist Venezuelasse.
