Comenius projekt andis neljale meie sõpruskooli õpilasele ning kahele õpetajale Londonist septembri lõpus võimaluse tutvuda Unipiha algkooli igapäevaelu ning Eestiga.
Kui Duncan saadab mulle mobiiliga tagasiteel Londonisse sõnumi:“Kõik oli super!“ jään ma mõtlema.
Mida ta tegelikult selle all mõtles ning tundis?
Kas seda, et ta oli kolmeks päevaks metropoli ning oma kooli askeldustest vaba, eemal. Koos viimaste õitsvate ristikheinade ja võilillede, punetavate vahtrate ning lahkuvate haneparvedaga Eestimaa taeva all.Koos matkates pidi ta tahes tahtmata koos oma lastega nägema seda, kuidas Unipiha lapsed kummardasid mõne hilise raudrohu ning vereva kurereha õie juurde seda uudistama. Tõttasid selle leiust siis õpetajale teatama. Nägema, et igal taimel on oma nimi, mida Unipiha lapsed teavad ning teada tahavad.
Et Pangodi meekarva metsad ning ning nende peegeldus järve vees on olemas reaalselt, kõigi meeltega tajutav, mitte video ega telepildi vahendusel. Et nemad ise on selle sees, saavad seda kogeda.
Kui lapsed järve äärsete vahtrate alt kirevaid vahtralehti korjavad ning Fyona need oma kimpu lisab, mõtlen seda vaadates tahes tahtmata. Homme lendab ta nendega tagasi Londonisse. Paneb need oma klassis vaasi ja koos Ruthi, Sophie, Nialli ja Adrianiga räägivad nad teistele Eestist. Väikesest riigist Läänemere kaldal, kus elab vähem inimesi kui Londoni ühes linnajaos.
Õpetaja Eha:
Inglise lapsed olid õnnelikud ja väga rahul. Nad said esimest korda Londonist välja loodusesse. Nägid, et nii lihtne on minna metsa või järve äärde. Ei peagi selleks tunde Londonist välja sõitma.
Tegin neile kõigile Tartus hüvasti jättes suure- suure kalli. See väike kräsupeaga kohvipruun tüdruk küsis mult selle peale:“Kas sa homme ka tuled?“
Vastasin: „Ma ei saa. Pean koolis olema.“ „Tahtsin sind ka homme kallistada,“ ütles ta selle peale kurvalt.
Et emad ei muretseks, saatsid lapsed kodustele kogu aeg mobla kaudu pilte.. Ikkagi Venemaa piiri lähedal. Pidasid päevikut.
Õpetaja Evelin:
Matemaatikas olid inglise lapsed väga tublid, söögilauas ülimalt viisakad. Lõunalauas lugesime koos ühise w-koolide söögipalve :“Maa on mulle seda andnud, Päike seda valmistanud, armas Päike, armas Maa, tänan teid ma lõpmata.“ Õpetaja Eha aitas seda tõlkida.
Kokkusaamise tulemusena saime aru, et ühisõppimine, mis siis, et eri keeltes, on täiesti võimalik. Õppetöös oli meil peateema „Õun“, millega seostus nii keele- kui loodusõpetus ja matemaatika. Õuesõpe sai teoks matkal Palumäele.
Vaata pilte ka.
Külalised Tallinna lennujaamas: William Ford Junior school direktor Duncan Ramsey, õppealajuhataja Fiona Goodwin ja õpilased Sophie, Ruth, Adrian ja Niall.
Teel bussipeatusest kooli seisatati pildi tegemiseks sügisrüüs Pangodi taustal.
Koolis anti pressikonverents, kus iga laps tutvustas end ja direktor tutvustas kooli. Meie lapsed küsisid kooli suuruse, õppeainete jm kohta.
Uudistati kooli ümbrust ja kõige ligitõmbavam oli muidugi järv.
Tundides tehtri tõsist töödnii emakeeles, loodusõpetuses kui matemaatikas.
Turnimiskummid kooliõuel köitsid külalisi.
Ronimisaredelid olid samuti populaarsed.
Indiaanitelk dipi või püstkoda on külaliste jaoks nähtud ainult filmides.
Pärast lõunat siirduti matkale ehk õuesõppetundi.
Heliis õpetas Ruthile, kuidas vahtra viljadest “nina” teha.
Palumäe jalamil Hurda lahe sillal on mõndagi kogemisväärset.
Pärast matka maitseb kakao ja õunakook hästi.
Inglise pedagoogid meie õpikuid uurimas.
Lõpuks kõik ühisele pildile.
Pangodi bussipeatuses Tartu bussi ootamas.Lastel on käes töölehed, millega nad klassis töötasid. Vahtralehed on kotti peidetud.
Viimane õhtu Tartus, kus satuti teadlaste öö eksponaatidele. “Kuidas see küll käib?” küsisid lapsed ilma toruta kraani nähes. Järgmisel hommikul alustati kojusõitu.