Talv on selline aastaaeg, mil loodus puhkab. Puud, põõsad, mis on teinud uute pungade ja õite moodustamiseks, viljade küpsemiseks suvi otsa rohkesti tööd, magavad nüüd talveund.
Inimesele näib, et kogu loodus on välja surnud. Harva lendab üle pea vares, tihane nokitab linnumajas pekki, rähn puhastab oma sepikojas kuuse- või männikäbisid.
Et see tegelikult nii ei ole, veendusid Unipiha kooli lapsed Emajõe Suursoo looduskeskuses veebruari kolmandal kolmapäeval.
„Näe! Siit on läinud metssiga,“ osutab retkejuht Liina Karrofeldt käega lastele jälgede suunas, mis kulgevad Emajõega rööbiti. Koos uuritakse lumel sõrajälgi. „Vist on öösel käinud;“ täpsustab retkejuht.
Edasi kohatakse teel veel hiire, ameerika naaritsa ja metskitse jälgi, enne kui jõutakse retke sihtkoha: kobraste maa-aluste koobaste juurde. Kobraste hambajälgedega langetatud puud näitavad lastele selgesti ära, et oleme kobraste territooriumil.
„Mida koprad söövad?“ tahab Liina nüüd teada. „Puu oksi,“ vastab kindlalt Martin (2.kl.) „Nii ongi!“ lisab Liina.
Koos vaadatakse näritud oksi ja vesteldakse kobraste elu-olu üle.
„Kobraste hambad on tegelikult pruunid, mitte valged , nagu hambapasta reklaamis. Ja puid peavad nad närima kogu aeg, et hambad ära kuluksid. Muidu kasvaksid nad neil meetri pikkusteks,“ selgitab Liina lõbusalt.
Looduskeskusesse tagasi jõudes vaatame koos filmi Ema Suursoo Looduskaitsealal elavatest loomadest ja taimedest. Liina näitab meile ka saarma topist.
„Väga tore päev oli,“ leiavad lapsed tagasiteel bussis.