14.septembri marutuul teeb lapsed pööraseks.Läbi avatud klassiakende on kuulda klassituppa kaskede vali kohin. Tavaliselt seda ei kostu.
Puudelt langevad lehed, mida tuul jõuliselt mööda kooli hoovi pillutab, paneb lapsed möllama. Nad jooksevad vahetundide ajal õues samasuguse hooga nagu tuulgi.
Looduseõpetuse tunnis läheme Söödi talu juurde vaatama suure järve vahuseid laineid.
Pikksaare nukk ja Väike saar ei lase selliseid laineid koolimaja all tekkida.
Olle (4.kl.) laskub kükakile ja püüab silma järgi mõõta lainete kõrgust. Kui ta püsti tõuseb, näitab ta kätega ja teatab: „Nii 25-30 cm!“
Mööda järve pinda rulluvad vahused lained ning puude vali kohisemine muudab lapsed ülemeelikuteks. Nad keeravad seljad tuule poole ning ajavad käed laiali. Tormituul sasib nede pluuse ja jopesid, nagu tahtes õhku tõsta. Lapsed tunnevad, et neil on tiivad külge kasvanud ja nad vehivad nendega nagu linnud.Õhku nad lindude kombel siiski ei tõuse.
Kui Tarvo Sööt toast tuule kiirusemõõtja toob, saame teada, et tuule kiiruseks on järve ääres täna 15-16 m/s.
Matemaatika tunnis arvutab 3.-4.klass, et tuul puhub kolm korda kiiremini, kui nemad 30 m kõige kiiremini joosta suudaksid.Tuul on meist mitu korda tugevam, leiavad kõik.