17.-18.mai looduslaager Palupõhjal Alama-Pedja Looduskaitsealal andis Unipiha lastele aimu sellest maailmast, mida nad oma igapäevaelus tavaliselt ei näe ega märka.
Kahe päeva jooksul õpiti tundma Seli-Sillaotsa õpperajal nii rabas elavaid taimi kui Palupõhja Loodusmaja läheduses asuva tiigi väga rikast vee-elu.
Raba
Kui buss on keeranud Tallinn-Tartu maanteelt enne Laeva 12 km pikkusele Palupõhja küla teele, küsib Anre (1.kl) mitu korda.“Kas me läheme nüüd soosse ja rabasse?“ Merega on ta tuttav, soo ja rabaga mitte.
Mööda ligi 4 km pikkust laudteed kõndides tutvustab retkejuht Aire meile rabas elavaid taimi. Lapsed saavad tuttavaks nii turbasambla, jõhvika kui tuppvillpeaga. Iga taime juurde käib omakorda väike lugu, mis pärinevad sellest ajast, mil inimene soo ning rabaga sinasõber veel oli. „Oi, kui ilus!“ hüüatab Martin (1.kl.), kui näeb äkki roosakat küüvitsat laudraja kõrval õitsemas. „Ka mina pole kunagi nii palju küüvitsaid korraga õitsemas näinud,“ tunnistab matkajuht Aire.
Enamus lapsi näeb esmakordselt ka hanevitsa, soopihla, joovikaid, sookailu, isegi jõhvikataime. „Eks kuremari ole oma nime selle järgi saanud, et sookured neid armastavad süüa. Taime vars ise aga nii pikk on, nagu hobuse jõhv.“
Ka ühe poisi kartusele, et jõhvikad põdra roojaga koos on ja neid süüa ei või.. Annab Aire selge vastuse: „Kährikud ja põdrad söövad tõepoolest jõhvikaid ja mõned seedimata marjad võivad tõesti neist maha jääda. Seepärast korjake ikka neid marju, mis jõhvika niidi otsas kinni on:“ Nähes Martinit ja Anret sookailu oksakest nuusutamas, hoiatab Aire poisse: „Algul on sel taimel tõesti hea lõhn. Kui seda aga väga palju nuusutada, võib sellest pea kõvasti valutama hakata:“ Poisid visakavad selle peale sookailu oksa maha.
Ka ubalehe ning muraka õitsemisest ei jäänud me mööda laudrada kõndides ilma.
Altmetsa Vahitorni juurde jõudes ei jäta mitte üks laps treppe mööda üles ronimata, et näha raba linnulennul.
Anrele ei anna kuidagi asu see, et ta on näinud multikates sookolle. „Kus nad elavad?“ tahab ta rabasaarele jõudes palgile istunud ja kehakinnitust võtma asudes Aire käest teada.
Retkejuht kogub end hetke ja seletab siis kavalalt: „Neid me siit ei näe. Nemad eelistavad selliseid kohti, kus inimesed ei käi.“ Anre ei teagi nüüd, kas sookollid on olemas päriselt või mitte.
„Rabas käimiseks tarvitame me väga palju erinevaid meeli“, tuletab pärast matka ühise laua taga istudes Aire lastele meelde.“Mis linde me kuulsime?“ Metsvint, mida oleme õpetanud tundma lastele koolimaja ümbruses, tuleb neile kohe meelde. „Siit-metsast, siit-metsast ei saa mitte üks pirrutikk,“ vuristab Martin rõõmsalt. Ka lehmalüpsja, kes silk-solk teeb ja musträhn, kes aknakujulise pesaaugu igal aastal oma poegade jaoks uuesti raob, on neil meeles.
Sookiur ja metskiur aga mitte. See on ka arusaadav, kuulsid nad seda ju rabas käies esimest korda.
„Üht meelt kasutasime veel, enne kui rappa läksime;“ pinnib Aire edasi. Laura (2.kl.) prahvatab seepeale:“Jänesekapsas!“ „Jah! Maitsmismeelt,“ kinnitab matkajuht.
Vampiirid
Enne õhtuhämarust, mil majaseinte vahel elavad nahkhiired putukatejahile välja peaksid lendama, hakkab vihma sadama.
Vaatame Airega aknast välja ja ohkame: „Midagi pole teha. Nahkhiired sellise ilmaga välja ei lenda.“ Ei jää muud üle, kui tulla ühise suure laua taha ning jutustada nahkhiirtest toas. Ainsaks nahkhiireks on üks surnud tiigilendlane, mis käest kätte käib ja iga lapse silme alla satub.
Kõigepealt saavad lapsed teada nahkhiirte koloonia ajaloost Palupõhja Loodusmajas. Endine 50 õpilasega külakool jäeti 60-70-natel aastatel maha ning ta lagunes. Hiljem asustasid selle nahkhiired. Kui majast loodusekeskust ehitama hakati, avastasid tegijad maja seinte vahelt nahkhiirte koloonia.
Ehitustegevus peatati ja esialgne maja projekt tehti nii ümber, et koloonia säiluks.
„Kuidas nahkhiired putukaid püüavad,“ tahab Aire nüüd teada. „Öösel on ju pime ja silmad on nahkhiirtel viletsad.“ Olle (3.kl.) teab vastust, nad „vaatavad“ kõrvadega.
Koos tutvutakse edasi nahkhiire tiibade ehitusega.“Vaadake! See on nagu inimese käsi, mille sõrmede vahel on nahk,“ seletab Aire ja lisab:“ Nad on tõsised tegijad. Öö jooksul söövad nad ära 2000 sääske ja putukat.“ See arv on aukartustäratav.
Lapsed saavad sedagi teada, et vampiir-nahkhiired on tõepoolest maailmas olemas ja nad imevad Lõuna-Ameerikas mitte inimeste, vaid lehmade verd. Multikas nähtud vampiirid kuuluvad aga väljamõeldiste hulka.
Muljetavaldav seltskond
Järgmise päeva õppetund pärast hommikusööki toimub loodusmaja läheduses asuva tiigi ääres.
Aire näitab ette, kuidas kahva käsitseda ja seejärel saab iga laps tõsta tiigist kahvaga välja mardikaid, putukaid ja kõntsa.
Aire kükitab tiigi kaldale maha ja hakkab kahva sisu uurima.. „Oo! Puruvana, sääsevastsed,, kakandid, kaanid, liugur, sõudur, ujur, liuskur, ühepäevik, teod..“ hüüab ta igat uut liiki nähes rõõmsalt ja paneb selle suurendusklaasiga veetopsi. See rändab nüüd laste käes seni ringi, kuni kõik neid tundmatu nimega mardikaid ja putukaid näinud on.
Põhjalikum uurimistöö võetakse ette loodusmajas. Kõigepealt saame teada, et putukate tittesid kutsutakse vastseteks. „Paneme selle mikroskoobi alla ja vaatame, missugune sääsk titena välja näeb,“ütleb Aire. Kordamööda näevad nüüd lapsed sääse titte (vastset), kes suurena meie verd imema tuleb. Kiikan ka ise binokulaari sisse: „Milline ilus trullakas röövik!“ mõtlen seda vaadates.
Nii vaadatakse edasi ka teisi tiigist välja püütuid mardikaid ja putukaid. „Tulge vaadake veel putukate välislõpuseid, millega nad hingavad,“ hüüab lõpuks Aire, kui lastel on esmane elamusnälg veealuse imelise maailma vastu kustutatud.
Kummardun pärast lapsi ka ise veelkord binokulaari kohale. Tihe „mets“, millega putukad veest endale hapnikku „õngitsevad“ on muljetavaldav.
„20 000 Eestis elavast putukaliigist suutsime me täna uurida pisut üle kümne,“ lisab Aire kokkuvõttet laua taga tehes.“Mardikalised olid siis need, mil on kõva kest, teised on putukad.“
Kui ma tiigiseltskonna pärast nende uurimist kausist tagasi tiiki lasen, on mul hea tunne. Laste arvates võinuks nad kraanikausist alla lasta.“Kas sina tahad, et sind kraanikausist alla lastakse,“ küsib Aire ühelt neist. „Ei taha,“ vastab tüdrukutirts kogeledes. „Miks sa arvad, et nemad siis seda tahavad? Õpetaja Lembit seepärast nad tiiki tagasi viiski.“
Kartulite koorimine
Kuna Palupõhja laagris meil kokka ega ühtegi lapsevanemat abiks kaasas polnud, tuli kartulite koorimine kõigil lastel enne laagrit selgeks saada. Muu söögitegemine langes õpetaja Eha õlgadele. See, et lapsed kartulikoorimist kodus õppinud olid ja sellega ilusasti hakkama said, näitaski ahjukartulite ühine koorimine.
Ka nõude kuivatamise juures olid kõik lapsed järjekorra alusel abiks. „Kas me peame need nõud kõik ära kuivatama,“ küsivad algul pesemata 18 taldrikut köögis nähes Martin ja Anre kohkunud häälega.
Pärast tööd käterätikut kuivama riputades ütleb Anre aga rõõmsalt: “ Ma tahan homme jälle kuivatada:“
Muud huvitavat retkejuht Airelt
„Loodusmaja restaureerimise ajal kolisid nahkhiired, kes muidu maja kahe seina vahel rahulikult elasid, ühtäkki ära. Rääkisime küll töömeestele, et pangu oma raadio remonti tehes vaiksemaks, veel parem päris kinni, kuid nad ei teinud seda,“ jutustab Aire lastele. „Kartsime, et nad enam talveks tagasi majja enam ei tulegi, kuid õnneks kolisid nad külmade saabudes talvitumiseks tagasi.
Talvel juhtub aga sedagi, et lisaks kährikutele käib ka hunt loodusmaja kompostihunnikut külastamas. Kui midagi muud põske pista pole, kõlbavad selleks ka talilaagris olijate apelsinikoored. Leidsime hundi väljaheitest Maroco apelsini kleepsu.
Selleks, et rähn oma nokaga vastu puutüve tagudes „hulluks“ ei läheks, on talle looduse poolt miljonite aastate jooksul välja arendatud „amortisaator“. Selleks on rähni pikk keel, mis ümber peaaju „tiiru teeb“ ja pehmendab võimsaid nokalööke.
Tänavune külm ja lumerohke talv tegi kõva laastamistööd kakuliste hulgas. Lumi oli väga paks ja kakud ei saanud hiiri lume alt kätte.
Noort tuppvillpead söövad hea meelega talveunest üles ärganud karud. Sama isukalt kui lehmad, kes pärast talve karjamaale on saanud. Suvel on karude söögiks 90% ulatuses taimed, mitte teiste metsloomade liha, nagu eksklikult arvatakse..
Meetrikõrgune vintske rabamänd võib olla kuni 200 aastat vana.
Alam-Pedja Looduskaisteala hõlmab 15 Tartu suuruse linna territooriumit. Püsielanikke on sellele alal aga vaid 20 piires.
Taanis on iga 5600 inimese kohta üks loodusmaja.
Täname Tartu Keskkonnahariduse keskust ja Eestimaa Looduse Fondi, kelle finantseerimisel meie õppereis teoks sai.
Lembit Jakobson