1.veerandi lõpupäeva veetsime õues õppides. Seekord sõitsime Keskkonnainvesteeringute Keskuse projekti toel Võrtsjärve looduskeskusse. Seekord mitte kalu vaatama, vaid otse metsa. Sammal on meil Eestis selline osa loodusest, mida kohe ei märka, eriti väikese inimese silm, sest see on liiga tavaline, kuuludes nagu iseenesest metsa juurde.Seda suurem on avastus, et samblal on määratult suur osa meie looduses.
Et samblaliike on palju ja väga erinevaid – kas see on lapse jaoks uus. Meie matkajuhi abiga saime selgeks nii mõnedki samblaliigid. Siin näiteks on harilik laanik ja harilik palusammal, palumetsade asukas.
Siin aga imeliku nimega kaksikhammas.Kui metsas on näha muru, siis on see kaksikhamba mätas.
Teadmine, et peame ka sammalt hoidma nagu meie ülejäänud loodust, jõuab kohale siis, kui laps mõistab seoseid, mis just juhendaja abil ilmnevad.. Saime teada, et turbasammal võib endasse imada 20-30 korda rohkem vett, kui ta ise kaalub. Seega on turbasambla rabad meie puhta vee hoidlad. Turbasammalt kasutati sõja ajal esmaabiks haava peale, sest imab endasse vedelikku ja temas puuduvad halvad bakterid. Turbamätastelt võib leida ka pohlavarsi ja jõhvikaid. Kui need on inimeste poolt korjamata jäänud, maiustab nendega kevadel talveunest ärganud karu.
Sammalde paremaks mõistmiseks juhiti tähelepanu ka kasvukohtadele, erinevatele metsa ja maastikuliikidele (palumets, rabamets, soo), nende omavahelistele seostele. Vetruval pinnasel jõudsime välja Mustjärveni.
Erinevate liikide kogumisel pidasime silmas, et kaasa võib võtta just niipalju, kui on meile uurimiseks ja praktiliseks tööks vaja, mitte lihtsalt ära viskamiseks.
Samblaraamatu valmistamine oli tõhus metsas õpitu kordamiseks. Hea on see, et nüüd on lastel üks oma valmistatud õppevahend, mida saab ka hiljem kasutada. Sellel on teadmiste kõrval ka emotsionaalne väärtus.
Programm täitis oma eesmärgi, lisades uusi teadmisi ja laiendades maailmapilti, sobides hästi meie õpilastele.