Veebruaris on järvel jää ja ujuda ei saa. Kuid veeohutuskoolitus kulub ikka ära. Saime teada, et mitte kunagi ei tohi vees mängides kedagi vee alla suruda või ehmatada. Paadiga sõites peab alati kandma päästevesti, paadisild ei ole mängimiseks ja alati tuleb silmas pidada oma nooremaid õdesid-vendi. Lapsed said rääkida ka oma kogemustest. Kõige tähtsam on, et oled õppinud ujuma!
Veidi ootamatult kukkus meile sülle võimalus minna õppekäigule Loodusmuuseumi. Õppekäigud võimaldavad läbida õppekava teemasid veidi teistsugusel moel kui klassis, seal on võimalik näha loomi nende tegelikus suuruses, kuigi see pole päris sama, mis loomaaed.
Ja siiski – kohtusime ka päris elava loomaga – ämblikuga, kes meie maal ei ela. Ta elab terraariumis, hammustab ja on ka mürgine. Kuid ämblikuuurija oskab ta võtta kätte nii, et viga ei saa kumbki – ei ämblik ega inimene.
Loomariik on mitmekesine ja mitmepalgeline, igal on oma koht looduses. Mida rohkem me sellest teame, seda rohkem me näeme selle ilu, kuid ka otstarbekust. Näiteks saime teada, et ämblik tajub liikumist õhu võngete kaudu. Seda saime ka ise katsetada.
Kas kujutate ette, et mõnel kalal on kasutada selline saag? Küllap siis on talle seda eluks vaja. Meie giid seletas lastele looduses toimivaid seoseid.
Loodusmuuseumis nähtu suunab lapsed ka enda ümber nägema suuremaid ja väiksemaid loomi ja taimi, aru saama nende toimimisest, seda hoidma ja hindama.