Just sellise küsimusega läksid Unipiha lapsed Tartu Loodusmuuseumisse. See sai võimalikuks tänu KIK-i keskkonnaprogrammi projektile nr 13699 õppeprogrammile “Hülge elu Läänemeres”.
24. nov hommikul juba pool tundi enne muuseumi avamist saime meie minna läbi põnevate koridoride otse muuseumisse. Muuseumiõpetaja muutus äkitselt pehme karvaga hülgeks…
Ega me hülgetest eriti palju ennem teadnud, Läänemerestki oli rohkem aimu 4.klassi lastel. Nüüd aga sai see kõik selgemaks: et hülgetel on vaja poegimiseks merejääd, et isegi kajakad võivad neile ohtlikud olla ja palju muud. Eriti murelikuks aga tegi meid selle teadasaamine, et inimesed ei hooli loodusest, reostavad nii vett kui maismaad. Selle tulemusena kaob elurikkus, mida praegu saab siiski veel näha ja tundma õppida. Lapsed lubasid, et nemad mitte kunagi ei jäta oma sodi ja kilekotte kuhugi loodusesse vedelema.
Aga tund läks edasi memoriiniga, kus pidi ka õpitud loomad ära tundma.
Ringkäik muuseumis tekitas suurt elevust ja küsimusi, nii et muuseumiõpetajal oli kõvasti tegemist. Aga targemaks saime igal juhul. Paljud lubasid oma vanematega muuseumisse tagasi tulla.
Meie aga tegime oma teadmistest kokkuvõtte: kõigepealt sai igaüks töölehe ja seejärel meisterdasime koos plakati, mis praegu on meie tagumise klassi seinal.
Muuseumitunnis käimine võttis kokku ja kordas üle meie teadmised, mida olime juba koolis õppinud, kuid seda hoopis teise nurga alt, nii et asjad said palju selgemaks. Kuid palju uusi teadmisi looduse, eriti Läänemere kohta jõudis meieni ja äratas huvi. Aitäh KIK-ile, kes meid muuseumitundi aitas.