„ Poisikesed!“ ütleb õp Eha naerdes klassituppa tulles. “ Isad läksid nii hasarti , et ei lasknud lastel ennast võita. Kolm null! Oleksid emad lastega mänginud, poleks seda juhtunud,“ lisab ta kahetsusega hääles. „No või vähemalt lasknud mängu viiki…“
Isadepäeva tähistamine Unipiha koolis langes seekord neljapäeva õhtule. Kella poole seitsmeks olid maastikumängu kirjad peidetud, tikuvõileivad ootevalmis. Kõigil lastel ning isadel pealambid pähe kinnitatud ning särasid pimeduses nagu jaaniussid.
Vaatasin, kuidas nad pärast töölehe kätte saamist, salakirju otsima hakkasid ja imestasin endamisi. Kogu kool oli kohal, ka mõni noorem vend või õde, lisaks lastele igast perest vähemalt üks lapsevanem.
Maastikumängu salakirjade tarvis sai iga võistkond kaardi, mille järgi kirju otsida. „Ei olnud raske!“ kinnitasid isad pärast mängu lõppu, ise veel jooksmisest hingeldades, ühest suust. „Tõnise joonistatud kaart oli väga täpne.“
Vaatamata rõskele ilmale sai õpetaja Anari lõkke süütamisega suurepäraselt hakkama. Kohe toodi lagedale ka päeval Olari ema abiga tehtud tikuvõileivad ja kodust kaasa toodud vorstikesed.
Keha kinnitatud, algas sügavas pimeduses isade ja laste vaheline jalgpallivõistlus. Neoonteibiga kaetud jalgpall hakkas pealampide särades murul veerema, saadetuna kärast ja hõigetest. Õige pea löödi isade poolt esimene värav. Kuulasin laste pettunud uilgamist ja mul hakkas nende pärast pisut kurb. Aga mäng jätkus endise hooga.
Läksin mõni samm spordiplatsist eemale.
Ja vaatasin pimeduses heleda leegiga põlevat lõket, laste vorstide küpsetamist ning mõtlesin: „See on vast üks säärastest õhtutest, mis jääb Unipiha lastele meelde eluks ajaks. Kartsin juba, et lõkke tegemine jääb päeval kerkinud tuule tõttu hoopis ära, kuid õhtuks tuul õnneks rauges. „Lapsed oleksid väga pettunud, kui nad päeval lubatud lõket ei saanuks,“ lisas õpetaja Anari, kui tiku süütas ja sellest kasetoht süttis.
Maailm õhtupimeduses on hoopis teistsugune kui päeval. Täis salapära, varje. Eriti siis, kui taskulambi valgusvihk valgustab midagi, suurem osa sellest aga jääb pimedusse.
Järgmise päeva kunstiõpetuse tunnis meisterdasid lapsed kääride ja liimi abil pildi, kus olid lõke, ja jaaniussidena pimedas öös nende pealambid. „Nii äge õhtu oli,“ kinnitasid nad kõik ühest suust.
Ka emad leidsid koju õhtul minnes, et tavapärase isadepäeva asemel, oli eilne täis ootamatusi ning üllatusi. Kuna oli mardipäev , ei jäänud mardidki koolimajja tulemata.
Eha ja Lembit Jakobson