Selle aasta esimene töötuba on “Imeline klaas”. Klaas tundub nii õrn materjal, et seda ei oskakski kohe maaga seotuks pidada. Aga ometi saadakse klaasi kvartsliivast – nagu meile selgus Lätist tulnud klaasimesitrite jutust. Kuidas me läti keelest aru saime? Kaks naist sellest seltskonnast oskasid eesti keelt ja võtsid tõlkimise enda peale. Samas kuulsime ka läti keele kõla. Rahulik ja asjalik meister ei pidanud sugugi lihtsalt loengut, vaid tahtis teada, mida lapsed klaasi kohta teavad või vähemalt arvavad.
Näiteks saime teada, et paljud täiskasvanud inimesed kannavad endaga iga päev kaasas midagi sellist, mis annab klaasile punase värvi. See on kuld. Teised metallid annavad teistsuguseid värve. Ja aine, mis klaasile sära annab on sool.
Kuna suurt klaasipuhumise ahju pole võimalik kaasa vedada, siis seekord on klaasikunstnikel kaasas lihtne põleti ja kujukest hakatakse sulatama spetsiaalsetest klaastorudest.
Vestluse käigus teeb kunstnik klaastorudest koerakest.
Vahepeal peavad lapsed arvama, kui kõrget temperatuuri on tarvis, et klaas sulab. Jää sulamiseks on vaja 0 kraadi, vee keemiseks 100 kraadi, aga klaasi jaoks läheb vaja vähemalt 10 korda kõrgemat temperatuuri, ehk 1000 kraadi.
Et saada klaasikunstnikuks, on vaja väga palju õppida:kõigepealt käe ja silmaosavust, kuid eelkõige rahulikkust ja kannatlikkust.
Väikest klaasimulli puhumist saavad lapsed proovida.
Klaas läheb õhukeseks nagu kile ja väikesel puhumisel hajub laiali täiesti ilma klaasikildudeta.
Iga laps saab kingituseks väikese kaelaehte. Loodetavasti jääb lastele meelde ja südamesse, et maapõuest saadud liivast võib meistrite käe all saada imelist klaasi.
Tore, et saame oma uut teadmist jagada sõpradega Euroopas.