Seekordse isadepäeva 8. novembril veetsime Ülenurmel põllumajandusmuuseumis. Alustasime leivateoga. Igaüks sai endale vormida kaku, aga pidi seda tegema nii, et pärast küpsemist ära tunneks.
Paljudele oli see töö tuttav, sest nii mõneski peres küpsetatakse ise leiba. Pärast saime vaadata/katsuda vanaaegseid tööriistu nagu leivalabidas.
Kui terav on sirp, millega rukist lõigati?
Isad tundsid huvi kohvikannu vastu:
Kui leivad küpsema pandi, oli aeg minna lauta loomi kaema. Päris tuttav on see loom Kasparile.
Hobust tunnevad kõik.
Rehe all saime aimu, kui palju tuli vanasti tööd teha, et leivavilja saada. Pärast koristamist tuli rukist rabada ja peksta, et tera kätte saada.
Väga vanal ajal jahvatati vilja käsikiviga või tambiti terad puruks suures uhmris.
Talu maketilt oli näha, milline oli talumajapidamine vanasti ja milliseks on see muutunud tänapäeval.
Nüüd aga olid kakud küpsenud ja asusime neid maitsma. Teed kõrvale rüübates ja võid peale määrides maitsesid kakud hästi.
Võitegu tuli lõpule viia. Selles aitas meid Kaspari isa.
Või saime kooli kaasa ja Anu tädi määris selle järgmisel nädalal meie leibadele.
Nüüd jäi veel veidi aega nutkunäituse külastamiseks.
Ja lõpuks saime aru, et lapsed on ikka lapsed nii vanasti kui nüüd.