Kevad on imeline aastaaeg. Pärast pikka ja halli talve ärkab loodus tagasi elule.Hakkavad õitsema kooli ümbruses sinililled, tulevad tagasi Käpa järve äärde sookured, haned, Pangodi põldudele ja heinamaadele lõokesed. Algab pungade kevad. Enne seda on looduses juba olnud ära valguse ja vete kevad.
Paastukuu viimasel päeval läksime kogu kooliperega uudistama, kuidas on kevadest paisunud puudel pungad. Kaebleb põldude kohal kiivitaja, lõõritab pilvises taevas lõoke. Õp. Evelyn oli ette valmistanud töölehed. Pungade määramiseks tuli vahel ka raamat appi võtta.
Koolimajja tagasi jõdes teevad rühmad kokkuvõtte sellest, mida nad matkal nägid ja kuulsid.
Edward (2.kl.) kirjutab vihikusse: “ Ma tundsin ennem juba pihlakat, paju, kaske, tamme, vahtrat, saart, sarapuud, sirelit. Nüüd õppisin tundma juurde toomingat ja leedrit.“
Mõtlen teda kuulates: „ Ega see pungade järgi puuliikide määramine nii lihtne olegi.Mina käisin selleks Luua metsakoolis kursustel .“
Kui kaasavõetud laste töölehti lugesin, nägin sõna „hiirekõrvul“..Kergitasin kulmu: „Kas tõesti kased on juba hiirekõrvul?“ küsisin. Tuli välja, et selleks oli hoopis järve äärde mineva tee ääres kasvav punane leeder.
Mirko (3.kl.) ja Jani vaatluslehelt loen : „Pihlaka pungad olid karvased, pajutibud siidised.“
Klassi tagasi jõudes lõikame terva noaga lahti suure kleepuva kastanipunga, et näha, kas see on lehe või õiepung. Uurime luubiga seda. Oli õiepung. „Sellest ei tulegi enam kastanimuna,“ lausub keegi mu tegevust jälgides.
Lisaks vaatlusele toimub matkalt õpitu tarkuse kinnistamine läbi joonistamise ja punga modelleerimise .Iga laps võtab puuoksa ja joonistab paberile nii oksa kui pungad. „Õpetaja, mis värvi ma kase pungad teen? Õpetaja, tule ja vaata, kas läks õieti?“ kostab nüüd vahetpidamata klassis.
Lisete (1.kl.) tuleb vahtra oksaga ja küsib seda näidates õpetaja Evelinilt. „Mis puu see on?“ „Tuleta meelde, mis puul olid punased oksad,“ ei taha õpetaja talle kohe õiget vastust ette öelda. Lisete pingutab mälu ja hüüab siis õnnelikult:“Vahtral !“ ning läheb oma kohale rõõmsalt tagasi.
Maalastena on hea, kui me teame, et igal linnul, mis laulab, on nimi ja oma lugu. Sama igal puul, mis meie ümber lehtib ja õitseb.
Algkooli iga on just see aeg, mil on tarvis saada sõbraks nendega.Nii on lootust, et suureks kasvades hoolime me rohkem loodusest kui need lapsed, kes on linde ja puid näinud üksnes telepildi või video vahendusel.
Lembit Jakobson