4.juunil toimunud Unipiha kooli folklooripäev kasvas välja ühest Storyline projektist, milles tutvustasime Comenius partnerite koolidele Unipihal kasvavaid põõsaid ja puid, nende tähtsust meie rahvaluules ja kultuuris, eestlaste kui maarahva kooselamist metsaga aastasadade vältel. Laste ugri-mugri juurte juurde toomine on meie kooli õppekava eesmärgiks olnud üle 25 aasta. Seekord oli ühendatud õuesõpe ja rahvapärimus.
Puud on hellad velled
4.juuni hommikul täitub Unipiha kooli õu peole tulnud Kuuste ja Kambja PK lastest. Algne kohmetus ja võõristus asendub kiiresti lastele omase jooksmis- ning mängulustiga. Peagi ollakse üksteisega koos, aetakse üksteist taga.
Pärast tutvumislaulu jaotuvad lapsed rühmadesse nii, et need oleksid võimalikult „segatud“, et ka erinevate koolide lapsed omavahel suhelda saaksid. Algab „Puust puuni“ mäng, milles lapsed määravad ja õpivad tundma kooli ümbruses kasvavaid puid. Lahendavad Unipiha õpetajate poolt koostatud ülesandeid, saavad rahvapärimuslikke teadmisi. Lahendavad ristsõnu, mõistatusi, õpivad kasutama kaarti puude asukoha leidmisel.
„Me ei leia paju üles,“ kurdab üks pisike tüdrukutirts. Õpetaja Eha näitab talle selle plaani pealt ja looduses ning tüdruk lippab rõõmsa meelega edasi.
Puude määramine lehtede järgi on paras pähkel kaugemalt tulnud lastele. Ära ei tunta saart, pihlakat, sarapuud, paju ning toomingat. Kokku on vaja määrata õigesti ära 12 puud.
Ja loomulikult kuulub peo juurde ka iga kooli rahvalauluaineline etteaste, ühised tantsud ja rahvalaulud. Ühiste ringmängude vaheajal kuulatakse ka lehmalüpsja ning karmiinleevikese laulu. Ka see kuulub folkloori juurde.
Urmase õpituba
Folklooripäeva naelaks kujuneb pajupilli vestmise õppimine. Urmas , Unipiha kooli 1.kl. õpilase Tõnise isa ,on kodust kaasa võtnud paju, haava ja lepa oksi ning nuge.
Kui Urmas näitama hakkab, kuidas oksal koort lahti kloppida, keelt teha, on tahtjaid palju.“Mina tahan ka, mina tahan ka..“ kostub püstkoja juures, kus õpituba aset on võtnud. „Ära enda poole kunagi noga lõika,“ õpetab Urmas järjekordset last.
„Et emad ei helistaks kooli. Mis te õige mõtlete, kui keegi neist juhtub kogemata näppu lõikama. Et annate noa laste kätte.. „ ütleb ta mulle naerdes, kui tema õpetamist kõrvalt jälgin.
Enamusele lastest on see nende elu esimene pajupill. Romet (1.kl.) on saanud Urmase abiga pilli valmis ja puhub seda kõigest väest. Ise rõõmsalt lausudes:“ Terve maailm kuuleb nüüd!“
Pajupilli vestmine kestab nii kaua, et Kuuste kooli lastele järele tulnud buss peab veidi ootama.
Et ka Ants saaks endale oma esimese vilepilli. Urmas jookseb seda bussi viima. Vaatan, kuidas ta bussi poole lidub ning mõtlen:“ No on isa! Ükski laps ei tohi pillist ilma jääda..“
Lembit Jakobson
Halliki (folkansambli „Taevasiib“ juhendaja“): Väga tore päev oli. Eriti meeldis puude tundmaõppimise mäng. Olen väga tänulik, et sain Unipiha kooli külastada. Teil on laste jaoks nii palju ruumi, ronimispuud ja puha..
Marika Lehiste (Kambja PK):Tore, et talvine pime aeg möödas on. Kevadel võiksidki Kambja valla lapsed Unipiha folkpeol kokku saada. See võiks muutuda traditsiooniks.
Urmas Aavik (pajupilli töötoa meister):Mulle tekitab kõhedust, kui 10 aastane laps nuga kätte ei või võtta. Nüüd said lapsed teada, et nuga pole suskamis-, vaid tööriist. See on rõõm, kui lapsed hoolega vaatavad ja ise endale vestavad pajupilli. Kas järgmine põlvkond enam seda teha oskabki?
Arhe (Unipiha koolist):Uhkelt: „Mina õppisin täna pajupilli tegema. „Ka näppu lõikama,“ lisab ta muheledes.
Suur aitäh Unipiha koolipere poolt nii Kambja kui Kuuste, Taevasiib ja Kaval käsi ansamblite lastele Tartust.
Vaata veel pilte!
