Soo maailm on tänapäeva lastele tundmatu. Seal elavatest taimedest, lindudest ning loomadest ei tea enamus lapsi mitte midagi. Parimal juhul ollakse käinud ema-isaga üksnes sügisel jõhvikal.
Just seepärast võtsime hea meelega vastu Emajõe Suursoo looduskaitseala pakkumise külastada jüripäeval seda vesist maailma.
Õppepäeva käigus õppisime eristama sang- ja hall-leppa, erinevaid pajuliike.
Tutvusime kobraste elu-oluga, Emajõe Suursooga.Saime ka teada, mis on madal, siirde ning kõrgsoo. Soos elavatest lindudest tundsid lapsed lehmalüpsja ning vindi kohe ära. Ainult, et ilusamaks pakuti ikka ema-, mitte isalindu.
Siin näitab retkejuht Liina, kuidas mõõdetakse soo sügavust.
Soos on mõistlik käia mööda laudteed.
“Vuih!” ütleb üks. “Nii hirmus!” ütleb teine. “Aga see on siin kellegi toit. Ehk hirmutasime ta minema. Võib-olla saarmas?” rahustab Liina lapsed maha.
Puud kaitsevad Emajõe kallast oma elu hinnaga. Lained uuristavad kallast.
Sool on lõhn…. Erinevalt virtuaalruumist on siin võimalik tarvitada õppimiseks kõiki meeli
Potitäis kartulisalatit ja võileivad läksid kui kerisele!
Pärastise töölehe täitmisega said Unipiha lapsed hõlpsasti hakkama.Turbasambla ning kopra, soo- ning valge toonekure äratundmine töölehel ei valmistanud raskusi. Neid linde oli nähtud Pangodi põldudel juba varem.
„See oli maailma parim matk!“ kirjutas Tõnis järgmisel päeval eesti keele tunnis. Edwardi vihikust sain lugeda: „ Mina astusin kummikuga vette. Sain teada, et soos kasvavad pajud“.