Järjekordne Eesti, Rootsi, Hispaania, Türgi ja Inglismaa koolide Story-line Comenius projekti töökosoolek toimus 9.-13.novembrini Istanbuli lähedal asuvas väikelinnas Karamürzelis.
Koosoleku teemadeks oli tutvumine erinevate riikide õppekavadega , nende võrdlemine ja projekti raames sügisel tehtu kogemuste jagamine.
Akadeemilised õppekavad domineerivad
Õppekavade tutvustamise järel Karamürzeli kooli nõukogude aega meenutavas klassis sai meile selgeks.. Et nii Türgi, Hispaania kui Inglismaa koolide õppekavad erinevad Eesti ja Rootsi koolide omast üsna tuntavalt.
Kui meil ja Rootsis pannakse palju rõhku lapse kui indiviidi arengu toetamisele, siis nende maade koolid on rohkem orienteeritud akadeemilistele teadmistele, igatmasti testide edukale sooritamisele.
Vähem tähelepanu pööratakse kunsti- ja muusikaõpetusele.
Karamürzeli kooli õpilaste storyline projekti kaudu said 100 selle kooli last „kodustada“ ise oma linna. Teha see endale makettide näol värvilisi pabereid ning pappi kääridega lõigates, hiljem neid puzzletükke kokku kleepides, hoomatavaks.
Alates tänavatest, prügiautodest nendel, majadest, koolidest, asutustest, kaubamajadest.. ning lõpetades sihvakate minarettidega. Kogu türgi väikelinna maailm kõigi oma hoonete ning ametitega mahtus ära klassitoa põrandale. See oli muljetavaldav. Kui palju tunde selleks kulus, teavad ainult särasilmsed lapsed ja õpetajad ise.
Mõtlesin selle projekti tutvustamise ajal: “ See projekt annab vast esimest korda selle kooli lastele ja õpetajatele võimaluse teha midagi demokraatlikult. Üksteisega nõu pidades, läbi arutades, mis muidu mõningaste demokraatia sugemetega autoritaarses ühiskonnas pole tavaks.
Londoni William Ford Primary kooli projekt käsitles taluelu farmis.See on ka arusaadav, sest ega sellise hiigelmetropoli lapsed maale nii kergesti ei pääse.Näha elusaid lehmi, lambaid, sigu.. On suuresti virtuaalkeskkonnas elavale lapsele omaette võimas elamus.
Unipiha Algkooli projekti abil tutvustati teiste maade õpetajatele puude rolli ning tähendust meie rahvakultuuris. Metsarahvana on meil veel säilinud side puude ja küngaste, ojade ning järvedega, millest enamus Euroopa lapsi juba ilma on jäänud.
Rootsi ja Hispaania koolide lapsed õppisid projekti käigus tundma läbi erinevate tegevuste oma kodukohta ning selle ajalugu.
Meenutusi nõukogude ajast
Karamürzel on Pärnu suurune väikelinn Istanbulist üle Kuldsarve lahe paari tunni praamisõidu kaugusel. Laevale pääsemiseks tuleb meil esitada kassasse pass. See käib masina alt läbi, nagu riiki sisse tulles. Ilmselt tingib seda terrorismiohu kartus.
Kuna see oli esimene europrojekt selles linnas, valmistuti välismaalaste vastuvõtuks kõige kõrgemal tasemel.
Pärast rikkalikku lõunasööki kohtusid Euroopa sõpruskoolide delegatsioonide esindajad, meie sealhulgas, linnavalitsuse ja linnapeaga. Lipsustatud ning ülikonnastatud ümarapõsksed ja endaga rahulolevad mehed, loomulikult ei ühtegi naist, andsid pressikonverentsi.
Pärast üldist linna tutvustamist anti võimalus küsimuste esitamiseks. Õpetaja Eha oma naiivsuses arvas, et Türgis võib samamoodi küsida kui Euroopas ning päris hariduskulude kohta linna eelarves. Vaatasin linnavalitsuse meeste ja linnapea nägusid.. Naine ja uurib linna rahakotti?! Selle suurust ning jaotamist teab linnas ehk kümmekond inimest. Kogenud poliitikuna, Türgi on siiski demokraatlik maa, kogus linnapea siiski end ruttu ja rääkis mõni minut umbmäärast juttu. Sisuks, et raha kulub omajagu.
Kui palju ja mitu protsenti linna eelrvest selleks läheb, ta ei vastanud. Ka koolidirektor ei tea õieti midagi oma kooli eelarvest. Tema saab raha, nagu meil nõukogude ajal, haridusosakonna kaudu. Kõik hariduskulud kannab riik.
Aga lapsed on toredad. Kuna koolil omal korralik saal puudub, istusime pärast lõunat linna kõige uhkemas saalis, kus lapsed kontserdi andsid. Teatraliseeritud etenduse türgi pulmakommetest laulude ning tantsudega.
Hiigelsuures saalis istusid plüüštoolidel 20 välismaalast ja mõned Karamürzeli kooli õpetajad.. Tundsin end Põhja- Korea diktaatorina, kellele antakse kontsert. Miks ei lastud saali teisi lapsi ja nende vanemaid? Koolis õpib üle 800 lapse.. Jätsin targu selle küsimata, et mitte sekkuda teise maa siseasjadesse.
9.12.13. Teel Istanbuli
Türki „sisenemine“ algab Riias lennukis. Juba Turkish Airlei`ni lennuki uksel võtab meid vastu tolle kauge maa popmuusika.Idamaadele omane mingi kosmilise igatsus kumab sellest läbi.
Keelte hierarhia on täpselt paigas: kõigepealt antakse teated üle türgi, siis inglise ning kõige viimaks läti keeles.Ilmselt on tegu sellega, et lennuk on osa Türgi territooriumist.
Ligi 1800 km pikkune õhureis Istanbuli kestab kolm tundi. Traditsioonilise lennukilõuna kõrvale võtavad türgi inimesed kas vett , cocat või mahla, mu selja taga istuvad venelased viina. „Vodka!“ hüüab mandlisilmadega plikaohtu stjuuardess lennuki sabas seisvale sõbrannale. See tõttab uue pudeliga toidukäru juurde, kus viin klaasi kallatakse.
Enne maandumist õnnestub näha hiigelloojangut, mida maa peal eales ei näe. Üle poole taevakaare on tule värvi.
Eestil on küll Türgiga viisavabadus, kuid selle olemasolust ei ole täna tööl olev piirivalvur päris kindel. Igaks juhuks küsib ta selle kellegilt telefoni teel üle.Saan oma uude passi esimese templi.
Kui lennujaamast lahkume, on juba õhtu. Taksos uurib juht, kust me pärit oleme. Kuuldes, et Eestist, tuleb talle kohe meelde Türgi jalgpallivõit. „ Kaks null!“ ütleb ta uhkusega vigases inglise keeles. Sellesama uhkusega hääles tutvustab ta meile pimeduses valgustatud Ottomani impeeriumi müüre ning losse. Teda kuulates mõtlen: “ Mille üle mina saaksin Eestit tutvustades olla uhke?
Laulva revolutsiooni? Kaunite maastike ning korrastatud mõisate üle? Viimaste üle vist mitte.Sajanditepikkune talupojavimm sakste vastu pole mu veres veel päriselt lahtunud.
Vaatan takso aknast välja: Istanbuli õhtustel tänavatel on reklaami vähe, naised ei liigu ilma saatjata, kõikjal on näha vaid mehi.
Hotelli ümber tänavatel on asfaldile laotud käekellad ja muu pudi-padi, mehed joovad väikeste laudade taga türgi teed ning vaatavad meid.
Hotelli fuajees võtab liftipoiss meie kohvrid oma hoole alla.Täpselt, nagu Hercule Poirot`i krimifilmides.
10.novembril, Istanbulis
Islamimaailm on tegelikult lääne inimese ees suletud nagu Egiptuse sfinksid.Võime ainult aimata, kuid mitte iial aduda selle maailma tegelikku olemust ning tähendust nende inimeste elus ning ajas.
Ja nüüd olen ma siin Ottomani impeeriumi südames.Mitte enam raamatute, telepildi, filmi de ega video vahendusel, vaid kõigi tema lõhnade, värvide, kireva igapäevaelu keskel, siinsamas tänavanurgal enne Sophia katedraali. See teadmine ei lase mind päev otsa Istanbulis liikudes lahti.
Sellisena tunti teda türklaste vallutamiseni 1453.a. Üle 900 aasta oli see ehitis Bütsantsi keisririigi au ning uhkus. Kui türklased Konstantinoopoli vallutasid, muudeti kirik mošeeks ja lisati minaretid. Konstantinoopolist sai Istanbul.
Enne mošeesse minemist pesevad usklikud kraani all oma näo ja jalad.Ka kingad tuleb jätta pühakoja ukse taha. Võtangi kingad näppu ning tõmban sokkidele peale kohapeal ukse juures riiulist võetud kilesussid.Naistel peab peas olema rätik.Liiga lühikese seeliku puhul toob mošeeteener pikema. Üks inglise õpetaja tõmbaski selle oma miniseelikule peale.
Eha, Lilia ning Evelin sätivadki end kenasti „rätipeadeks“, seelikud on neil pikkuselt kombekohased.
Sees hämmastab meid selle ligi 1500 aastat tagasi ehitatud katedraali suurus.Iigelvaip pühamu põrandal, millel on sirgete ridadena ääristatud iga palvetaja jaoks tema koht, on muljetavaldav.Liigume kunagise alatari suunas,hiigelmosaiik Kristusest on krohvikihist vabastatud ning antud talle endine kuju. Sama on teiste freskodega endises mošees.
Alates 1936. aastast muudeti ligi 500 aastat mošeena kasutusel olnud pühakoda Türgi rahvuse isa, Atatürgi poolt avalikuks muuseumiks.Täna siin enam pavetamas üldjuhul ei käia. Hiigel-kuplialuses näeme liikumas vaid fotoaparaatidega ja videokaameratega varustatud turistide horde.
Liikudes katedraalis aeglaselt ringi kerkivad tahes-tahtmata silmade ette kusagilt mälupildid: kreeka õigeusu preestrid kuldrüüdes armulauda andmas. Ümberringi hõljumas viirukisuits, kostmas mitmehäälne kirikulaul.
Kummaline, kuidas vanades pühamutes sajandid tihenevad, aeg nagu seisaks paigal.Üle 900 aasta oli see katedraal paigaks, kus kristlased said aimu paradiisi olemusest.See hämmastab.
Mošeest väljudes mõtlen:“ Bütsantsis, kus suur osa aastast paistis päike. Pea kohal kõrgus sinine taevas, oli paradiisi tajumine Sophia katedraali hiigelkupli all põlvitades ehk „kergem“, omasem kui meie hämarates ning külmades maakirikutes.
11.novembril
Õues on sooja +20. Eesti novembrikaamosest tulnud inimestele on see lausa paradiis.
Viinamarjakoristus on läbi. Tänavakauplejad pakuvad esimesi mandariine ja praetuid kastaneid.
Otsime Ehale spaasse minekuks supeltrikood. Poode on palju ja valik igatsorti kaupade osas kirju, kuid mitte supeltrikoode osas. Neid pole, hooaeg on läbi.
Ühe pisikese poe peremees saab me murest aru ning viib meid pisut eemal asuvasse, nurga tagusesse lattu. Seal on mitut värvi ja tegumoodi trikood olemas ning Eha leiab endale sobiva.
Mis hämmastab? Esiteks vastutulelikkus, millega ostjat teenindatakse. Samas aga ei leia me ühegi poe ukselt selle lahtioleku aegu. Kauplus on lahti siis, kui peremees on kohal ja nii kaua, kuni omanik viitsib kohal olla.Loomulikult ei anta kauba eest mingit tšekki Kuidas riik oma maksud kätte saab, jääb mulle mõistatuseks.
Õhtusel Bosporuse väinal laevaga lõbusõitu tehes näitab Nezmetin meile sultani losse . „Haaremid asetsesid tiibades..“ lisab ta käega näidates kerge vaevunähtava muigega.
Kui tuul jahedaks läheb, läheme dekilt alla. Istume laua taha, kus kolmeaastane kräsupeaga kohvipruun poiss parajasti jonnib ning valjuhäälselt puhtas inglise keeles nõuab: „Ma tahan küpsist!“ Isa ulatab talle avatud küpsisepaki. „Ei! Ma ei taha seda, vaid seda, mis venna ära sõi..“
Puhkeme Ehaga naerma. Et emale, kel venna süles on, mitte piinlikkust valmistada , alustame juttu.“ Meie lapselapsed on täpselt samasugused..“ ütleb Eha rahulikult. See mõjub emale-isale kergendusena. Edasi saame teada, et mõlemad on pärit Ugandast, ülikooli õppejõududena on nad Istanbulis teaduskonverentsil.Räägime koolist ning lastest, nagu ikka, kui õpetajad omavahel kokku saavad.
Hüvasti jättes naeratame üksteisele, nagu vanad head tuttavad. Mõtlen õhtuhämaruses laevatrepilt maale minnes: „Kes oleks võinud seda eales aimata, et meie Eestist ja nemad Ugandast saame kokku Bosporuse väinal selleks, et üksteisele kinkida naeratus.
Sedasama tundsin nii mõnigi kord mööda Nikaia vanu tänavaid käies, kui mõne vana türgi mehe või naisega vahetasime rõõmsa pilgu ja naeratuse. Kui Karamürzeli kooli valvur meid teisel päeval värava juures kätt südamel hoides teretas.Elu on imeline.
Türgi digi- ja diskopõlvkond
Õhtuti on mereäärsed kohvikud noori täis. Täpselt nagu meil suvel.Vali diskomuusika kostab välja ära, tüdrukud käivad pimedas õues aeg-ajalt suitsu tegemas. Kas kohvikutes ka alkoholi tarbitakse? Ei tea öelda. Vähemasti meie pidulikul õhtusöögil ükski türgi õpetaja peale vee ja mahla midagi muud oma klaasi ei kallanud.
Digi- ja diskopõlvkond murendab Türgi traditsioonilist maailmapilti. Eriti selgest on näha see 11 miljoni elanikuga Istanbulis.
Tänavapildis võib näha üle põlve kleitides teismelisi nii „rätipeadena“ kui neid, kes kannavad teksaseid, pikad juuksed uljalt tuules lehvimas.Viimased moodustavad enamuse.
Mõttepudemeid
13.11.2013
Tagasiteel lennukis juurdlesin veel kaua selle islamimaailma olemuse üle, millest meeled veel lahti polnud lasknud.
Silmade ees õhtupäikeses türgi mäestikuküla, kus väärikad, habetunud vanad mehed korjasid koos pearättidesse mähitud naistega granaatõunu, oliive.. Hoidsid oma lambakarja.
Mõtlesin vaadates nende päikest põlenud nägusid: „Kust tuleb nendesse inimestesse väärikus, teatud stoilisus? Miks selline väärikus puudub paljudel tänapäeva heaolu ühiskonna inimestel?“
Ükskõik, kui lagunenud polnud küla, mošee oli korras, minarett selle kõrval..Need habetunud türgi talumehed ei ole veel tarbimisühiskonna poolt teerulliga üle sõidetud, muudetud üksnes tarbijateks. Nende ihad ei ületa mõistust ja kõik oskused ning teadmised on eluga kooskõlas. Neis on alles veel pühaduse mõõde, mida meist paljudel enam ei ole.
Rohkearvulisi vene turiste kõikjal ostlemas nähes, nende nägusid hotellis hommikusöögi ajal lauas vaadates ning nende juttu kuulates, tuleb see eriti teravalt ilmseks.
Kasumlikkus, mille poolest sa mulle saad kasu(m)lik olla..On muutnud inimese olemuse täiesti teiseks. Inimene on võõrandunud iseenda loomusest.
Mõtlesin selle üle, et sellised „reisimised“ annavad võimaluse kogeda ning näha erinevaid maid, rahvaid, nende elu-olu. Võimaluse aru saada erinevate rahvaste ajaloolistest kogemustest, saatustest, neid omavahel võrrelda.Aru saada, kuidas on realiseerunud ajas ning neile antud ruumis, võimalus olla rahvana.
Nikaia lagunenud hämaras muuseumkirikus üksikut Meka poole palvetavat vana meest nähes, adusin..Minu koht ei ole praegu siin.
Otsisin silmadega kreeka õigeusu altari kohta. See oli krohvist varisenud müüris veel näha, kuid seda ainult kristlikust kultuurist pärit inimesele.
Suurtel usupühadel ette loetav ligi 1700 aastat vana Nikaia usutunnistus pärineb just siit poollagunenud pühakojast. Väljudes vaatan veel korraks Meka poole plavetavat vana meest ja mõtlen:“ Hea, et nägin Euroopa kultuuri- ja meeleruumi jaoks olulise „koha“ ära. Sain temas mõne hetkegi olla.“
Viie päeva jooksul ei näinud ma kordagi ühtegi purjus inimest, mis sest et tegu oli siiski Istanbuli taolise hiigellinnaga (üle 11 miljoni inimese). Riia lennujaamast väljudes saadab mind koridoris kaks seinatäit Stolitšnaja viina hiigelreklaami. Nii palju siis omamaisest kultuurist ja ettevõtlusest, viinajoomise vabadusest.Pärast Türgit võtab see eriti tummaks.
Türgi tänapäevase riigi isa ja esimene president Atürk on kõikide türklaste jaoks sümbol, mille üle nalja ei heideta. Tema pilt on kõikidel Türgi rahatähtedel, lehvimas lippudel riigiastuste ees, koos hümniga õpikute ja töövihikute esimestel lehtedel.
Minna 1923.a. üle araabia omast ladina tähestikule, viia fundamentaalne islamiriik ilmalikustamise teed..Mulle on siiamaani arusaamatu, kuidas tal see oma noorte sõpradest ohvitseridega õnnestus.
Kaks korda nädalas: esmaspäeval kooli tulles ning reedel ära minnes lauldakse kooli õues asuva lipuvarda juures kogu kooliperega Türgi hümni. Esmaspäeval tõmmatakse lipp vardasse, reedel kõigi silme all langetatakse. Ja nii kogu kooliaja. Isamaaline kasvatus missugune!
Selles hiigellinnas puudvad seksistlikud ja alkoholireklaamid, ka õhtul telekanaleid vahetades ei leia me midagi säärast eest, nagu Eestis.
Kui buss lõpuks sama päeva õhtul veidi enne 11 Tartu bussijaamas peatub, adun uuesti: “Maailm on muutunud üha hoomatavamaks. Hommikul kell 11 olin alles Istanbulis..“
Lapsed projektist:
Mulle meeldis savist kirsi- ja toomingamarju voolida ning neid pärast värvida.
Uurida toominga kohta raamatutest ning Internetist.Mõistatused selle puu kohta.
Sain teada ka, kuidas on toomingas inglise keeles. (Kirsika 4.kl.)
Veebikonverents Türgi lastega oli kõige vahvam! Saime nendega tuttavaks ning rääkida inglise keeles.
Oma puud , kaske , uurides sain teda, mis on tema vili.Selleks on imetilluke seeme, mis lendleb uude kohta tuule abil. Kooli õues on neid augustikuus tuhandeid. (Anre 4.kl)
Õpetajad Evelin ja Eha:
Kooli ümbruse puude järjekordne tundmaõppimine projekti tarbeks pakkus lastele suurt huvi. Seda enam, et seda tehti nüüd rootsi, hispaania, inglise ja türgi laste jaoks.
Maketi valmistamine, kuhu tuli lisaks papist ja paberist puudele, lisada ka mõistatused iga puu kohta, mõned uurimistööd..Selle modelleerimisega oli tükk tegemist.Viimaks tulime selle peale, et võtsime ruumiks, mida täitma hakata, suure tühja pappkasti.
Selle laest rippusid niidi otsas alla kastanimunad, külgseintel kase- ja toomingaoksad. Kasti põhja maalisime oma koolimaja pildi.Välisküljed olid mõistatuste ning uurimistööde päralt.