..ja süda loodusesse kipub,“ laulsin ma algkoolieas. Seesama kevade ja kauguste kutse pani 6.mai pärastlõunal Unipiha koolipere liikuma Palumägede poole. Eesmärgiga näha, kui palju kevadet on Pangodi ümbrusesse juba kohale jõudnud.
Kooli juures on kased hiirekõrvul. Seisame pärast söögivahetundi kooli õues ja vaatleme neid. “Mida tähendab, et kased on hiirekõrvul?“ küsib õpetaja Eha veidi aja pärast.
Keegi ei vasta. „Kui te neid nüüd lähemalt silmitsete, siis kas need lehed ei ole praegu just hiire kõrvade suurused?“ Lapsed vaatavad ning noogutavad vastuseks. Mõtlen seda kõrvalt jälgides endamisi: „Üks sammuke looduse märkamisele ja temaga kooselamise poole on jälle astutud. Üks tilluke samm.“
Pärast rühmade moodustamist ja töölehtede ülesannetega tutvumist kooli juures asume esimesena vaatleme ilma.“Täna on +11, nõrk tuul, pilvitu taevas,“ kirjutame oma vaatluslehele.
Edasi pidi iga rühm leidma, milliseid liblikaid, putukaid, linde, seeni, õitsvaid või lehte läinuid taimi ja puid ta näeb, kuuleb või märkab matkal olles.
Enne Pajosi talu peatume, et vaadata orast sügisel onu Andruse poolt külvatud taliodra põllul. Siin kohtame ka esimest lapsu- ja koerliblikat. Nende nägemine teeb laste meeled erksaks.
Nüüd leitakse tiigi kaldalt kulust ka juba noori naate, mida Arhe (3.kl.) eeskujul põske pistetakse.
Esimene lind, keda kuuleme, on põldlõoke. Ta trillerdab kõrgel õhus äsja libistatud põldude kohal.„Miks põlde on vaja kevadel libistada,“ küsin kavalalt poiste käest. Martin (3.kl), kelle isa on põllumees, vastab: „Et põllud oleksid pärast talve külvamiseks tasased.“
Lisan hetke pärast omalt poolt: „Et palava maipäikese käes vesi mullast ära ei auraks. Muidu ei saa kevadel mulda külvatud terad idaneda.“
Pajosi talu tiigi juures peatume.Vaatame paju õitsemist, seda kuidas mesilased õites esimest korjet teevad.
Uudistame tiigi pinnal liugu laskvaid liuskureid, kuulame kiivitaja kaebehüüdu.
Kiivit-kiivit kostab heinamaal mätaste kohal, kus on näha kulu.
„Kes ei tea, kuidas kulu välja näeb, jookske kohe üle kraavi. Sealt leiate ka esimesed paiselehe õied,“ hüüab õpetaja Eha 1.-2.kl. lastele.“Mirko! Kas sina tunned paiselehte?“ „Jah!“ Kostab valjult ning selgelt.
Karl-Eriku ratsatalu juures leiame kraavipervelt toruja pruunika noore osja. Seda taime lapsed ära ei tunne. Seletame nüüd lastele, et nii näeb välja kevadine osi. Suvel muutub ta väikese kuuse sarnaseks. Dinosauruste ajal katsid Maad kõrged osjametsad. See äratab poistes uudishimu ning imestust. „Ma olen dinosauruseid uurinud,“ teatab Arhe teistele pärast õpetajate seletust uhkelt.
Samal ajal jookseb Kirsika(3.kl.) oma rühmajuhi Liisu (4.kl.) juurde ja sosistab:“ Pane kirja! Ma kuulsin põõsalindu!“
Edasi kõndides lisanduvad teistegi töölehtedele haraka, metsvindi, kiivitaja, põõsalinnu kõrvale ka lehmalüpsja, lehelindude ja valge toonekure nimed.
„Kuku-Liisi talu juures võtab toonekure paar meid valju nokaplaginaga vastu. Isalinnul on pessa lennates noka vahel samblatuust. „Konn! Näe, kurel on noka vahel konn!“ hüüavad lapsed läbisegi.
Kui lapsed on rahunenud, seletan, et valge toonekurg ei kanna kunagi noka vahel ühtegi hiirt, konna ega rästikut. See on tal alla neelatud ning poegi toites oksendab ta need poegadele kurku. „See oli ikkagi samblatuust. Te ei vaadanud, kuidas isakurg selle noka vahelt lahti lasi ning see hõljudes pessa kukkus? Mina küll.“
„Ma tahaks ka toonekurg olla!“ ütleb Annabell (2.kl.) pesal plagistavaid kurgi nähes ohates.“Nii hea oleks osata lennata.“
Enne Palumägedel jõudmist uudistame veel sipelgaid, kes lähevad üle raja männiokast mitmekesi tirides, üksikut kumalast ja oja, mis Pangodi järvest välja voolab.
„Kus te teate, et see oja välja, mitte sisse voolab?“ küsib õpetaja Eha vee voolamist vaadates.“Välja! Ikka välja voolab..“ jäävad lapsed endale kindlaks. Sõnadega nad seda seletada ei oska, kuid vaadata oja õigetpidi voolamist küll. Mul on selle üle hea meel, sest oja vool on vaevu märgatav.
Palumägedele jõudes laseme lapsed männimetsas lahti.Nad lippavad vabadusest ja kevadest rõõmsatena metsa alla. Kuuleme sealt ainult nende rõõmsaid kilkeid.
Kui tüki aja pärast nad järve kaldalt üles leiame, käib parajasti kõva vaidlus.
„Jan leidis järve kalda lähedalt veest surnud konna,“ seletavad nad läbisegi.
Osa leiab, et ta pole veel talveunest üles ärganud. „Aga miks tal on kõht ülespidi ja ta ei liiguta end? „ küsivad konna surmas olijad võidukalt.
Lohutan neid sellega, et ega ka mina päris kindel pole, kas konn on surnud või mitte.Järsku pole ta veel külmas vees talveunest üles ärganud..
Järgmise päeva emakeele tunnis kirjutavad Anre ja Arhe kevadmatka kohta järgmist: „Meile meeldis metsas ringi käia. Palumäelt alla järve poole joosta. Õppisime Karl-Eriku ratsatalu kraavi pervel tundma noort osja, mis kasvas suurte metsadena juba dinosauruste ajal. Siis olid nad suurte kuuskede kõrgused.“
Mida annavad sellised matkad ja kevade uurimine?
Eha Jakobson:
„Meie kevad algas tegelikult juba märtsis, kui liitusime üle-eestilise projektiga „Tere, kevad 2013!“
Oleme pikalt jälginud kevade kõiki tundemärke, alates räästates purikate tekkimisest, põldudel lume sulamisest, lõokese ja kuldnoka saabumisest kuni ööbikute tulekuni ja sirelite õitsemiseni mai lõpus välja.
Kindlasti on selised matkad ja kevade uurimine vaheldus tavalisele koolipäevale.Saab tunda rõõmu sellest, et pikk talv on saanud läbi, tagasi tulnud kevade.
Ega Anre ja Arhe muidu emakeele vihikusse ei kirjutanud, et neile meeldis kõige rohkem maikuises metsas ja Palumäelt alla järve poole joosta.
Et selliste õppekäikude juures arenevad vaatlusoskus, keskendumisvõime.. Seda poisid veel ei tea. Kükitada sipelgate ja kumalase juurde maha ning varuda aega ja kannatlikkust, et näha, mida nad teevad. Kuhu tassivad mitmeksi männiokka, kuhu poeb kumalane? Märgata, et paju õitseb, toonekurg teeb poegade jaoks sambla ja heinatuustide abil pesa pehmeks.. See on varandus, mis jääb Unipiha lapsi saatma terve elu.
Lembit Jakobson
Sama artikli leiad Õpetajate Lehest http://opleht.ee/6271-meid-