01.-03. märtsini Berliinis Euroopa eesti koolide õpetajate kokkusaamisest võttis osa ka Unipiha AK õpetaja Eha Jakobson.
Berliini emakeelepäevad ei olnud esmakordne sellelaadne kokkusaamine.
Mis oli sellise ürituse eesmärk ja miks olid sinna kutsutud Sina?
Ligi 70 õpetajat Saksamaalt, Hollandist, Luksemburgist, Soomest, Rootsist, Iirimaalt.. Vajavad aeg-ajalt üksteisega kokkusaamist, et rääkida laste õpetamisest eesti keeles. Harida ennast ning tunda õlatunnet elades ning töötades Euroopa eri paigus.
Seepärast oli esinejate seas rohkesti Eestist pärit haridusministeeriumi , Tallinna ning Tartu ülikooli inimesi.Minu loeng tutvustas eriealiste laste koosõpetamist.Kuna eesti koolid üle Euroopa on eelkõige nn pühapäevakoolid, kokku saadakse vaid kaks korda kuus pühapäeviti, siis on õpetajatel üsna keeruline leida ühisosa 4.-14.aastaste laste õpetamisel.Eriti, kui kokku saadakse väga harva. Soovitasin kõigile õpetajatele mõelda teemad ja tegevused, mis pakuksid huvi nii lasteaiaealistele kui puberteeti jõudnutele. Üheks selliseks mooduseks võiks olla nn story line formaat, mis on praegu Unipiha kooli uue Comenius projekti võtmesõnaks.
Mis raskused ootavad ees eesti emasid ja lapsi Euroopas õppides?
Esiteks tuleb aru saada, et keelekeskkond, mis last hakkab ümbritsema, on kas saksa, prantsuse või ingliskeelne. See tähendab, et lapse igapäevane suhtluskeel ei ole enam eesti keel. Viimane taandub hea juhul üksnes peresiseseks keeleks, kui mõlemad vanemad on eestlased. Segaabielude puhul räägitakse peres isegi kolme keelt: eesti, saksa või prantsuse ning vanemate ühiskeelena tavaliselt inglise keelt.
Nii et kogu sõnavara, mis kodus käibes on, piirdub üksnes igapäevase suhtluskeelega.
See tekitab raskusi, kui laps peaks tagasi tulema ning jätkama oma õpinguid Eestis.
Matemaatika, füüsika, keemia jm ainete terminid, mida sealsetes koolides õpitakse, on mitte-eestikeelsed. Sama kehtib ka eesti kultuuri omandamise kohta. Lapsed kasvavad kohalike multikate, telesaadete mõju ning keele kontekstis.
Eesti keele tunnis mängiti sõnamängu, kus püüti seletada nimi-, omadus- ja tegusõnu. Kirjutades ära arvatud sõnu tahvlile, küsiti õpetajalt: „Kuidas ma pean seda sõna hääldama, kas saisma või seisma?“( Saksa keeles hääldatakse ei ai-na.) Nii et probleeme, millega igapäevaselt tegelda, jatkub. Pildil eesti keele tund, õp. Hõbe Ilus.
Aga emad on tublid! Naised on suutnud segaabieludes oma mehedki panna huvi tundma eesti keele ja kultuuri vastu. Paljud neist õpivad eesti keelt e-kursustel. Ise nad põhjendavad seda huvi sellega, et see rikastab ning avardab nende maailmapilti.
Koos lauldakse-mängitakse eesti laulumängu
Eriti pidulikuks kujunes üritus seepärast, et kõik osalejad olid kutsutud vastuvõtule Berliini Eesti saatkonda, kus oli võimalus imetleda Valli Lember-Bogatkina maalinäitust ja nautida Helin-Mari Arderi ning tema ansambli kontserti. Ja muidugi kohtuda suursaadiku proua Kaja Taelaga. Teise õhtu sisustas Eesti Draamateatri näitleja Tõnu Oja, kes esitas A. Kivirähki monotüki „Aabitsakukk“.
Vastuvõtul Eesti saatkonnas Berliinis: 
Lembit Jakobson