Juhtus nii, et meie kokatädi jäi haigeks. Hommikul ta kooli ei tulnud. Enne tundide algust küsis õpetaja Eha meilt :“Kes oskavad kartuleid koorida?“ Kõik tõstsid käe. Isegi 1. ja . 2. kl. poisid ning tüdrukud. „Mul läheb täna teie abi vaja, sest meie kokk on haige,“ teatas õpetaja. Pärast pisikest sagimist ning arutelu leppisime kokku, et kõige ennem lähevad kartuleid koorima 3.-4. klassi tüdrukud.
10 minuti pärast tuleb esimesena klassi Kirsika ja teatab uhkelt: „Mina koorisin viis kartulit. Oleksin tahtnud edasi koorida, kuid õpetaja ei lasknud enam. Palus nüüd poisid saata.“ Arhe kuulab Kirsika juttu pealt ning lausub seepeale ebalevalt: “Mina koorin kaks!“ ja lahkub klassist. Tema järel ka ülejäänud poisid. Kui suuremad poisid-tüdrukud oma kartulid on ära koorinud, on järg 1. Ja 2. klassi käes.
Nüüd koorimine nii ladusasti ei lähe. Ikka kipub kartul käest põrandale veerema ning nuga ei taha „lõigata“. Nendest lastest ükski kolme kartuli koorimiseni ei jõudnud.
Kui kartulid potis keesid ja hakkliha pannil haudus , küsis õpetaja Eha meilt nüüd: “Kes tahab appi lauda katma tulla?“ „Lahe!“ hüüavad Anre ja Martin, Elisabet, Kiriska ning Anabel ja hakkavad lauale panema taldrikuid, nuge, kahvleid ning morsikruuse.
Lõunat süües leiavad kõik lapsed, et täna on söögil kohe teine maitse.“Me võiksime iga päev kartuleid koorida ning lauda katta,“ teeb Martin kartuleid ja kastet taldrikule tõstes ettepaneku.
„Iga päev vast ei saa, aga tööõpetuse tundides võiksime küll seda aeg-ajalt teha,“ leiab Martini juttu kuulates sel päeval kokametis olnud õpetaja Eha.
