Alustasime projektiga “Tere, kevad!”

Võiks arvata, et maal elavad lapsed tunnevad oma ümbruses elavaid loomi, linde ja taimi paremini kui linnalapsed. Arvutimängude ja multikate ajastul ei pruugi see sugugi enam nii olla.

Kui talvel õppisime lindude söögimaja kaudu, mis 1.-2-kl. akna taga rippus, tundma eri liiki tihaseid, kirjut rähni ja puukoristajat.. Siis selle projekti raames tahame sinasõbraks saada lõokese, kiivitaja, kuldnoka, ööbiku, piiritaja, käbliku, punarinna ning laulurästaga.

Projekti raamest õpime tundma ka esimesi taimede ning seente kevadekuulutajaid. Juba õitseb lumikelluke, punab kõdunenud okstel karikseen. Järge on ootamas sinilill, ülane, nurmenukk.

Et selline lindude ja taimedega sinasõbraks saamine lihtne pole, näitas seegi, et talvel nii mõnigi laps ajas segamini haraka ja hallvarese.

Tore on loodusõpetuse ja matemaatika tunnis võrrelda kevade saabumise tundemärke erinevatel aastatel. Näha seda, mitu päeva varem või hiljem on hakanud õitsema lumikelluke või saabunud kohale põldlõoke. Võrreldes möödunud aastaga hakkas lumikelluke õitsema 10 päeva tänavu varem. Lõoke aga saabus kaks päeva hiljem.

Projekti raames tutvuvad lapsed ka Tartu Ülikooli Loodusmuuseumis olevate kogudega. Näevad oma silmaga Eesti aladelt leitud esimeste  loomade luid. Saavad selgeks, kes loomadest on kabjalised, kes sõralised. Mis vahe on nendel?