Unipiha koolis on saanud tavaks võtta sügist vastu matkaga. Nii ka tänavu. Kui varasematel aastatel otsisime sügise tundemärke Luke mõisa pargis, siis seekord otsustasime minna ühele Tartumaa kõrgemale kohale. Selleks on voor Kullaga küla juures, mille kõrguseks 139 meetrit üle merepinna.
Matka eesmärgiks seadsime leida alles jäänud suve ning sügise tundemärke.
3.-4.klassi poistest-tüdrukutest said rühmajuhid. Kõigepealt alustasime ilma ja pilvede vaatlustest.
Rühmajuhtide (Olle, Laura, Loona ja Taavi) juhtimisel õppisid 1.-2. klassi omad taevast otsima valgeid suuri rünkpilvi, tundma teeäärseid puid ja põõsaid. Kui kuusk, paju, kask, haab, tamm, kastan olid enamusele tuttavad, siis must leeder ja sahhalini kirburohi mitte.
Lisaks puudele ja põõsastele uudistasime ka kaseriisikaid, tindiseeni, kollast seanuppu, valgete õitega kanakoolet, raudrohtu ja jumikat.
Annabell (1.kl.) vaatab seda ja ütleb:“Ta on nagu ananass.“ Tõepoolest jumika õiekuju meenutab pisut seda.
Põllul, kus suvel kasvas nisu, nüüd enam mitte, sai krabistada mööda kõrsi astudes. See on kõrrepõld, said lapsed teada.
Mööda kruusateed edasi kõndides märkavad tüdrukud röövikut teel roomamas. „Ma tahan teda kätte võtta,“ hüüab Martin(2.kl.) Hannale ja Kirsikale (2.kl.) Nüüd võtavad lapsed rööviku kordamööda peopesale, lasevad tal veidi aega roomata ning panevad siis tee äärde rohtu, et auto peale ei sõidaks.
Mõne aja pärast avastab õpetaja Eha väikese kurereha ja ning kutsub lapsed aatama:“Tõeliselt vahva taim! Viljad nagu kure nokk. Mitu tükki kõrvuti teevadki reha;“ juhib ta laste tähelepanu õitsvale taimele.
Äkki jääb Anre(2.kl.) seisma suure paju ees: „Minu arust on paju ikka põõsas, mitte puu.“ Martin(2.kl.) näitab talle nüüd pajupõõsast ja ütleb:“ Kui ta suureks kasvab, siis ongi puu.“
Kui me lõpuks Kullaga voore juurde jõuame, hüüab õpetaja Eha:“Näete! Seal paistabki Tartu!“ Lapsed hakkavad nüüd kibekiiresti Tartu suunas vaatama ning leiavad üles ka teletorni. „Kas kõik leidsid masti üles,“ küsib õpetaja Eha veidi aja
Tagasiteel koolimajja korjame vana kastani alt taskud täis pruuni mune. Vaatame, kuidas kumalane ja röövikud võtavad viimseid suutäisi siniste õitega ussikeelelt. Murrame sahhalini kirburohult suure koltunud lehe, et seda koolis teistele näidata. pärast.Vastuseks kajab rõõmus:“Jaa!“
Lembit Jakobson
