“Ahto naeris: “Ha-ha-haa!” Ka metsas naeris keegi Ahto häälega. Heino ütles: “To-hoo hullu!”. Nüüd kostis metsast hääl: “To-hoo hullu!” “Lähme vaatame, kes hüüab metsas!” “Lähme!” Kes hüüdis metsas? ” Sellist kena lugu luges täna 1.klass. Esialgu arvas Liisu, et ehk karu hüüdis metsast vastu. Aga kuidas karu Heino ja Ahto häält järele teha oskas? Ja eesti keelt veel pealegi. 2.klassi Olle kibeles ütlema, et tegemist oli hoopis…. ei saa ju kohe ära öelda, kui saab õue ise proovima minna.
Olle saigi ülesandeks leida koht, kus hääl kenasti vastu kajab. Loodusõpetuse tunnis mindigi õue. Künkaseljalt kõrgete kuuskede poole hõigatud “oh-oh-hoo” kajas kenasti vastu, igaüks sai oma häält proovida ja selle kaja kuulata. Nii saimegi teada, et hääl levis lainetena, põrkas vastu kuuski ja peegeldus sealt tagasi.See ongi kaja.
Aga me leidsime ka muud. Kuna hommikul oli -4 kraadi külma, siis oli maa kaetud hallaga. Põnev oli vaadata, kuidas eelmise nädala rõskus oli rohukõrte ja lehtede ümber kauniteks mustriteks külmunud.
Seejärel vaatas igaüks üle oma puu: kõik peale Freddy tamme olid raagus, kuid suvel lehe kaenlasse kasvatatud pungad istusid kenasti okstel, unistades kevadest, kuid end esialgu siiski talveks valmis seades.
Järve kaldal peegeldus päike vastu õhukeselt, 1 cm paksuselt jäält. Kõik said aru, kui ohtlik on sellisele jääle minna. Kõik lubasid, et ei loobi õhukesele jääle kaikaid ja kive, sest siis ei saa talvel jääle uisutama ega suusatama minna:kukud kohe ninali.
Klassituppa tagasi jõudes paneme nähtu kirja. Kuid nüüd pole see enam lihtsalt raamatutarkus, vaid tükike elavat maailma, mida märkasid meie vanemad ja vanavanemad. Et meiegi märkaksime ja meile ei jääks võõraks puudelt vastu kaikuv kaja, jääkirme loikudel, teravad härmanõelad – kogu eripalgeline ja muutuv loodus meie ümber, selleks on vaja õue minna ja vaadata.
Eha Jakobson