„Tahtsime ammu näha Hispaania maakoole – selliseid, kus toimuks eriealiste kasvamine ja õpetamine, nagu see toimub Unipihal,” jutustab Eha Jakobson. „Tänu Kristinele, kes oli meie senine Comeniuse projekti partner Kataloonias Reusi linna algkoolis, sai see teoks.“
Insula Barataria koolis on kolm klassi. Lisaks käivad seal eelkoolis 3-4-5-aastased lapsed. Hämmastav oli vaadata, kuidas kolmeaastased rõõmsailmelised poisid-tüdrukud pusisid oma tillukeste laudade taga tähtede kallal, värvisid neid. Matemaatika tunnis lahendasid viieaastased lapsed aga ülesandeid, mis on jõukohased meie koolide esimeste klasside lastele pärast jõule.
6-7-8-aastaste liitklassis õpib 10 last. Tegemist on keelekümbluse klassiga. Klassiõpetaja Elen räägib lastega suurema osa ajast inglise keeles. Hispaanias on see erakordne, sest suurriigi kodanikena pole hispaanlased vaevunud võõrkeeli omandama – eriti kehtib see vanema ja keskmise põlvkonna kohta.
Don Kihhote radadel
Õuesõppepäev don Kihhote õpperajal algas pisipoiste ja -tüdrukute nägude kreemitamisega päikesepõletuse vastu. Jälgiti sedagi, et kõigil müts peas oleks.
Põhjast tulnud inimestele pakkus matk küla taha metsa, kus õpperada asub, palju vaatamisväärset. Kahel pool teed olid küpsed odra- ja nisupõllud, kaugemal asusid õunapuuaiad ning viinamarjaistandused.
Selleks, et rüütliteks saada, tuli väikestel matkalistel enne metsa jõudmist maalida endale ette vuntsid ja teha paksust papist kilp. Metsas liiguti mööda rada, mille äärde oli peidetud mitmesugused inglise keele ja matemaatika ülesanded. Neid pidid matkajad lahendama, kuid lisaks sellele tuli lastel valmistada pilliroost oda ning „võidelda“ tuulikute ehk mitmeharuliste vanade puudega.
Meile valmistasid üllatuse 5-6 meetri kõrgused pilliroometsad jõe kaldal. Ilma noa või väikese kirveta oli sealt võimatu läbi minna. Meelde jäi ka ööbikulaul ning valgetoonekure pesa külakiriku torni külge kinnitatud platvormil. Kõik valge toonekured ei lendagi suveks põhjamaale.
Klassitoas matkast kokkuvõtet tehes leidsime ühiselt, et see oli tore hommikupoolik.
Avalöök väikekoolide koostööle
Eesti tutvustamist alustasime kaardilt, millel olid alles NSVL riigipiirid – meie 18 aastat iseseisvaks riigiks olemist ei ole jõudnud veel Hispaania klassitubadesse.
Slaidi- ja videoprogramm andis Insula Barataria kooli lastele ettekujutuse Unipiha laste tegemistest ja koolielust.
Unipiha ja Insula Barataria koolide koostöö eesmärgiks on tutvumine mõlema maa looduse ja inimestega. Alustame aastaaegade vaatlusest Eestis ja Hispaanias. Tahame vahetada nii muinasjutte kui slaide ja videosid oma koolielu tegemistest. Kirjutame üksteisele inglise keeles oma hobidest ja perest.
Insula Barataria koolist lahkudes mõtlesime, miks meie koolides ei ole Kalevipoeg kujunenud selliseks „kaubamärgiks“, mille kaudu teised rahvused saaksid meid tundma õppida. Seda tuleks kindlasti teha.
Lembit Jakobson
Miks valis Unipiha algkool endale uue sõpruskooli?
Koolijuhataja Eha Jakobson:
Comeniuse projekt 2006-2009 jõudis maikuus lõpule. Kõik koolid, mis projektis osalesid, olid palju kordi Unipiha omast suuremad. Elena liitklassiline väike külakool on aga just meile paras.
Ühelt poolt teeme seda ka selleks, et Hispaania poleks enam maakaardil valge laik – lihtsalt üks Euroopa Liidu riik, mida koolis maateaduse tundides õppima peab. Meie lapsed saavad teada, Hispaanias elavad poisid, kelle nimeks on Martin, Eduardo, Jose, Carlo, ja tüdrukud, kes kannavad teistsuguseid nimesid, kui meie harjunud oleme – Iren, Sara, Sophia, Kristina. Samas õpivad nad täpselt samasuguseid asju nagu meiegi siin.
Nad on vahel rõõmsad, vahel kurvad – nagu meiegi. Nad tähistavad samamoodi jõule ja kevadpühi, mängivad jalgpalli ning harrastavad oma maa rahvalaule ning tantse.