Õppisime Hellenurme veskis

Küll oli tore, et saime KIK-i projekti Hellenurme veski külastamiseks. Võtsime asja kohe väga tõsiselt ja vaatasime järgi, kuidas selle projekti teema läheb kokku sellega, mida meil on vaja klassitoas õppida. Ja läks küll! Teraviljad, leiva saamine ja tervislik toitumine on kõik kenasti meie õpikutes olemas, aga kaugelt vahvam on kõike seda ise kogeda.

Kõigepealt tegime tubli eeltöö ja õppisime/kordasime ära kõik teraviljad ja ka selle, mis teraviljadest saab. Meil on kõik neli teravilja koolis söögitoa seinal olemas, nii et asjad tundusid selgeks saavat.

Aga mida on raske ette kujutada, see on- kuidas teradest saab jahu? Ja seda me läksimegi Hellenurme vaatama.

Suur punane telliskivihoone, mis ei näe üldse veski moodi välja, on siiski veski ja ehitatud 1880.aastal, ehk tänaseks 140 aastat vana. Ja veski paneb käima Elva jõe paisutatud vesi.

Enne veskisse minekut pidime oma leiva valmis tegema, et need siis küpsema jätta. Ja leivateoks läkski lahti. Veskiemand Mael oli juba algus tehtud ja Priit oli kõige julgem ja ilmselt ka tugevam, et leivatainast sõtkuda. Igaüks sai lisada nõusse jahu ja Priit muudkui sõtkus. Lõpuks pidi sõtkutud taignale enne kerkimist  risti peal tegema. Pärast sai igaüks tüki tainast, millest sai vormida just sellise kaku, mille hiljem pärast ahjust tulemist ära tunned.

 

 

 

 

Ja siis veskisse! Ronisime mööda treppe kõige kõrgemale korrusele. Veskiemand Mae keeras lihtsalt üht ketast ja veski hakkas mürisema.

Saime nisuteri valada kolusse ja see liikus läbi masinate allapoole, välja tuli midagi sellist, mis esialgu polnud üldse jahu moodi. Aga päris all oli täitsa nisujahu, mida nimetatakse nisupüüliks.

Nägime veel mannamasinat ja ka sellist veskikivi, mis jahvatab rukkijahu, millest tehakse leiba. Saime aru, et vanasti oli veskimeeste töö üsna raske, kui kõik talumehed tulid veskile oma vilja jahvatama ja tahtsid võimalikult kiiresti oma jahu kätte saada. Kindlasti ei tohtinud keegi veskis suitsetada ega muidu lahtise tulega ringi käia. Väga huvitav oli näha ka seda kohta kõige alumisel korrusel, kus on peamised hammasrattad, mis veski käima lükkavad.

Vahepeal olid aga meie kakud ahjus küpsenud. Igaüks tundis oma kaku ära. Veskiemand pakkus leiva kõrvale võid ja taimeteed. Küll oli maitsev!

Veskis käies saime oma teadmistele kinnitust teraviljade kohta. Uue teadmisena aga õppisime, kuidas saab viljast jahu ja jahust leib. Me küll ei ole veel füüsikat õppinud, aga saime teada, et veel võib olla suur jõud ja tema energiat kasutatakse veskis ära. Rohkem tuntud on tuuleveskid, kus kasutatakse tuule-energiat. Vesiveskis kasutatakse vee-energiat. See on puhas, roheline energia, mida ka tänapäeval võiks rohkem kasutada, sest see ei reosta loodust.

Hellenurme õppeprogramm täitis täielikult oma eesmärgi. Rakendatud temaatika ja metoodikad vastasid täielikult laste eale, lähtusid säästva arengu põhimõtetest ja eesmärkidest, olid lapsi kaasavad ja neile kahtlemata väga huvitav ja meeldejääv. Ühtlasi kattis see õppekava  vastava aineosa.