Kui eelmise sügise koordinaatorite kohtumisel Slovakkias saime teada, et Inglismaa partneri väljakukkumise tõttu tuleb meil üle võtta nende õpisündmus, siis esialgu oli päris hirm nahas. Juba sügisel andsime kooliperele ja lapsevanematele sellest teada. Kuna me võisime teemat muuta – sest igal partneril on oma nö “kallak”, siis jäime ikka oma teema juurde: õuesõpe ja maastikukunst. Õuesõppeks loetakse kõiki õpitegevusi, mis jäävad väljaspoole klassitoa piire, olgu need siis õues, metsas, muuseumis, linnas. Päris üksikasjalik töö hakkas pihta pärast märtsikuist kokkusaamist Poolas, kuigi ideed olid kõik juba enne kirja pandud. Huvi meie õpisündmuse vastu oli väga suur: grupp kujunes lõpuks suuremaks kui iial enne oli juhtunud: 20 last ja 16 õpetajat, kes kõik tahtsid näha ja kogeda, mis meil Eesti tillukeses koolis toimub. Maikuu teises pooles sai see teoks. Ühtlasi oli see ka meie projektiaasta kokkuvõtteks. Pakkusime välja järgmise plaani.
Õigupoolest on see plaan juba pika ja põhjaliku töö tulemus, mis algas exceli tabelist, sisaldades kõiki kokkuleppeid, telefoninumbreid, inimesi. Eesmärk oli, et nii lapsed kui täiskasvanud saaksid õppida midagi hubvitavat ja olulist vastavalt meie projekti eesmärkidele, lisaks muidugi Eesti kui keerulise ajalooga väike edukas riik teiste Euroopa riikide hulgas. Ainult üks inimene kogu grupist oli Eestis enne käinud (Lucia Itaaliast). Ka lastel oli tegemist kuhjaga, sest kunstiprojekti osana kaunistasine suveniirikotid nii, et ühtki korduvat motiivi ei olnud ja lapsed lasid oma fantaasial lennata.
Kuna Tartusse pole korralikku lennuühendust, siis pidime alustama Tallinnast. See sobis hästi meie eesmärkidega: kõigepealt näidata Tallinna kui keskaegset arhitektuuripärli, kui meie pealinna ja kunstikeskust.
Laululava, millest nad olid näinud videot ja hõlpsasti ligipääsetav presidendiloss avaldasid väga sügavat muljet.
Näitus ja töötuba ootasid meid aga KUMUs. Kuna lapsed ja täiskasvanud olid eraldi näitusel, siis laste töötoast mul pilte ei ole.Aga tagasisidest mõistsime, et see oli nende jaoks olnud tükike moodsat kusti, kus helide maailma sai kanda näpuvärvidega alusele seda ise kujundades.
Päeva lõpuks jõudsime Tartusse, kus ööbimispaigaks sai Tartu Ülikooli Raatuse tänava tudengikodu. Järgmisel päeval alustasime Eesti Rahva Muuseumiga. Meie uusimas ja väga põnevas muuseumis said lapsed jälle eraldi giidituuri, mis lõppes töötoaga peremärkidest. Igaüks sai endale luua peremärgi ja sellega kaunistada puust pannilabida.
Põletusaparaadiga ringikäimine tundus esialgu kaelamurdev, kuid kannatlikkus ja toetav suunamine viis heale lõpptulemusele.
Õhtupoolik läks aga Tartuga tutvumiseks. Ehk puges nii mõnegi noore inimese hinge salajane soov Tartu Ülikooli õppima tulla..
Jõgi, mis voolab läbi linna, Emajõgi, teiste jõgede ema, võttis seekord oma turjale – ja Jõmmu pardale – 36 suurt ja väikest, andes kogemuse vanaaegsest laevasõidust, vaateid jõekallastele, võimaldades vestlusi ümbritsevast ja kaugematest asjadest. Keegi ei kartnud, keegi ei põdenud “merehaigust”. Isegi vihma tibutamine ei suutnud meeleolu rikkuda.
Pealelõunal, kui aeg oli Pangodi külla Unipiha kooli sõita, tuli päike välja. Kooliõu sai mitmekeelseid õpetajaid täis. Vaadati koolimaja, hoovi ja järveäärt, õhati ja ahhetati. Unipiha kooli lapsed olid ette valmistanud kontserdi, näitasid ka Kaera-Jaani. Hoovi peal sai näha kunstinäitust.
Aga ees ootas kaks töötuba: liivapildid ja savikrohvi plaadid.Liiva värvimine on tehtud juba eelmisel aastal, nüüd on värvilised liivad korralikult karpides ja neid saab kohe kasutada. Selline töö nõuab kannatlikkust, rahulikkust ja muidugi head ideed.
Savikrohvi tegemisel on kõigepealt vaja savipulbrit. Joosepi ema Anari oli toonud kohale kohaliku punase savi(pulbri). See on vaja sõeluda ja segada veega, et saaks sobiva segu.
Iga kool pidi kujundama oma plaadi, nendel piltidel on näha Portugali tüdrukute meisterdamist ja Küprose poiste tulemust.
Tegelikult püüdis Anari neid suunata saviga modelleerimisele, umbes nii, nagu tegid meie lapsed (sisalikuga). Taimed kuivavad ära ja kukuvad välja. Kuid tulemus oli kõikidel siiski rõõmus, samuti nagu tegijad.
Muidugi pakuti kohalolijaile ka koolilõunat ja ka lapsevanemate poolt valmistatud näkse, mis kõik läks asja ette, sest töötoad olid lapse (ja täiskasvanuid) kõvasti väsitanud.
Terve teisipäev kulus Otepää seikluspargis, kus kaalule pandi julgus, osavus ja leidlikkus. Vaja läks ka üksteise aitamist ja meeskonnatööd.
Järgmisel päeval ootas ees Kambja päev. Vallavanem Ivar Tedremaa ootas külalisi vallamajas, tutvustas slaidiesitlusega Kambja valda ja kinkis lastele valla vapiga USB pulgad.
Koolilõuna söödi Kambja koolis, seal tehti direktori juhatusel ringkäik koolis. Ees ootas kandle töötuba. Muusikaõpetaja Lilia sõnul oli see esialgu lastele väga võõras, kuid kõige suurem ime sündis, kui lõpupeol kandleorkester mängis saateks eesti rahvatantsule.
Aga iga kool pidi tegema ka omapoolse esinemise. Siin on näha Küprose ja Slovakkia esinejad.
Pärast tantsiti üheskoos mitmete rahvaste tantse. Oli nalja, oli rõõmu üksteisest. Õpetajad olid õnnelikud kordaläinud sündmuse üle. Ja tänulikud. Panen siia kaks pilti kõrvuti: üks on võetud meie peol, teine Portugalis aasta tagasi. Mõlemal on melu ja noort energiat, kuid – pane tähele – pildil on seesama eesti poiss Tõnis ja seesama portugali tüdruk Luisa, mõlemad aasta vanemad. Maailm ongi väike.
Ja lõpuks otse peolt ärasõit Tallinna. Tänu ka meie bussijuhile Meelis Udsole, kes nad kenasti kohale toimetas ja hotellidesse laiali viis.
Meie projekti teise aasta kõrgpunkt oli läbi. Meile tundus, et õppisime nii palju, mida me enne eales nii lühikese aja jooksul polnud teinud. Seda lugesime ka meile hiljem saadetud e-kirjades…